RE-GREEN projekt ja TREA


Tartu Regiooni Energiaagentuuri (TREA) peamiste tegevusalade hulka kuulub ka hoonete energiatõhusus. Praktiliselt tähendab see hoonete energiatarbe analüüsimist ja nõuannete jagamist selle kohta, kuidas muuta neid vähem energiat tarbivaiks. Selle  juurde kuulub ka osalemine vastavasisulistes rahvusvahelistes projektides.

RE-GREEN-i projekt algas 2012. aasta sügisel ja kestab 2014. aasta sügiseni. Praeguseks on läbi saanud praktiline osa, algab teooriate ja üldistuste aeg. Projekti eesmärk on aidata regioonidel parandada, arendada ja rakendada energiatõhususe edendamisele suunatud ehitusstrateegiaid ja taastuvenergia kasutamist kui vahendit, mida panustada roheliste piirkondade arengusse, lühidalt - kuidas korraldada ehitust ja kinnisvaraarendust nii, et tulemus oleks vähem energiamahukas mitte üksnes üksiku hoone, vaid kogu ühiskonna seisukohast.

Projekti juhtpartner on INTELI – innovatsioonikeskus Lissabonis. Peale TREA osalevad selles veel Potsdami Ülikooli Maa- ja Keskkonnateaduste Instituut, Rootsi linnaruumi arengu keskus Nordregio, LEA - Spodnje Podravje energiaagentuur Sloveeniast, - Extremadura maakonna energiaagentuur AGENEX Hispaaniast, Dublini linnavalitsus, Building For The Future (BFF) mõjugrupp Sheffieldist Inglismaalt, Mizil´i linn Rumeeniast ja Dabrowa Gornicza linn Poolast, mis oma 128 000 elanikuga on veidi suurem kui Tartu.

Siiani on Euroopa linnadesse korraldatud kuus õppereisi. Nendel reisidel kogetu näitab nii suuri erinevusi, kui ka palju sarnast.

Nii näiteks püütakse nii Hispaanias kui ka Rootsis luua linnadesse meeldivat avalikku ruumi, aga meeldib võib sõltuvalt kohast olla väga erinev. Kui Hispaanias, keset Pürenee poolsaart, on meeldiv viibida jahedas ja tuulises päikese eest varjatud betoonkanjoni põhjas, siis Rootsi meeldiv avalik linnaruum on nagu meil – päike  paistab, laine loksub, pilliroog sahiseb.

Projekti viimane õppereis toimus Dublinisse, enne seda käidi Grenoble´is, Potsdamis/Berliinis, Hispaanias Extremadura maakonnas, Stokholmis ja Tartus.

Mõned motiivid ja lahendused kordusid pea kõikides kohtades. Ennekõike jäi meelde see, kuidas planeeritakse uusi ja renoveeritakse vanu linnaosi – kõigepealt ehitatakse vastavalt plaanile trammitee. Siit algab tegelik kompleksne energiasäästu planeerimine – vajadus sõiduauto kasutamise järele linnaliikluses viiakse miinimumi juba eos. See tagab ka arendajate ja seejärel ettevõtete ning elanike esmase huvi uue asumi vastu. Teise läbiva joonena hakkas silma nn pruunalade eelisarendamine võrreldes rohealadega. Mis tähendab seda, et kus võimalik, seal suunatakse kinnisvaraarendus esmajärjekorras aladele, mis enam ei ole kasutusel, nagu näiteks vanad kasarmualad, mahajäetud sadamad ja tööstusrajoonid. Eesmärk siinjuures on muidugi
linnaruumi tihendamine, mis transpordivajaduse vähendamise kaudu vähendab energiakulu pikemas ja laiemas plaanis.

Kõikide õppereiside läbiv teema oli vanade hoonetele uue elu andmine. Enamasti olid need vanad hooned eelmise sajandi keskel ehitatud korterelamud. Kui meie siin peame mustamägesid ja annelinnasid nõukogude aja märgiks, siis tegelikult on selliseid magalaid täis peaaegu kogu Euroopa. Ja ka nendega seonduvad probleemid on enamasti kõikjal samad.

Huvitaval kombel tuleb sarnaste probleemide lahendamiseks kasutada siiski hoopis erinevaid meetodeid. Seda põhjustab sotsiaalse olukorra, omandisuhete ja traditsioonide erinevus. Nii näiteks oleme meie täiesti unikaalses seisus korterite omandisuhte tõttu – üle 90% elamispinnast on eraomanduses. Mujal EL-i riikides on suured korterelamud enamasti munitsipaalomanduses, mis võimaldab renoveerimist linnaosade või vähemalt kvartalite kaupa. Teisest küljest mõjutavad traditsioonid renoveerimist näiteks selliselt, et Iirimaal käib see lausa üksikute korterite kaupa ja igas korteris on oma gaasikatel. Seejuures välisseinad soojustatakse tubade kaupa seestpoolt. Tõsi, sisepinnas kasutatakse ka päris võimsat veeaurutõket. Muidugi saadakse niisuguse soojustusviisi ohtlikkusest aru ja enne tööde algust tehakse põhjalikud ehitusfüüsikalised arvutused.

Dublinis nägime ka Iirimaa esimest päris null-energia maja. See on selline hoone, mis toodab vähemalt sama palju energiat kui tarbib. Huvitav, et see oli ümber ehitatud juba olemasoleva paariselamu ühest poolest. Tööd tehti väga põhjalikult ja eriliselt range järelevalve all. Näiteks vajaliku õhutiheduse saavutamiseks tehti mõõtmisi piisava tulemuse saavutamiseni ligi kümme korda. Ettearvatult kujunes suurimaks probleemiks piisavalt oskuslike ja vastutustundlike ehitajate olemasolu, õieti nende puudumine. Puhtrahaliselt on nii põhjalik renoveerimine mõttetu ja sel konkreetsel juhul osutus tööde lõpuleviimine võimalikuks ainult tänu pensionile jäänud diplomaadist omaniku missioonitundele ja eneseteostusvajadusele.

Pildil null-energia maja Iirimaal (foto TREA arhiivist)

Tänavu juulis võõrustasime RE-GREEN-i osalisi Tartus. Külalised kohtusid abilinnapea Raimond Tammega, kes andis ülevaate Tartu "roheliseks minemise" sammudest, eriti mis puudutab ühistransporti ja elektromobiilsust. Tutvustasime külalistele Palamuse vallamaja kui esimest katset ehitada passiivset ühiskondlikku hoonet. Lisaks viisime nad tutvuma Elva linna soojamajandusega ning näitasime neile KredExi toetuste baasil renoveeritud korterelamuid.

Tartu õppereisiga seoses ilmnes, et kui projektis osalejate on väga erinevad, siis mõistame erinevalt ka sõnu "küla" ja "linn". Kui olime projektiseltskonnaga  jõudnud Palamusele, siis tundsid nad huvi, et kus siis see küla on? Ilmselt nimetatakse Eestis külaks seda kohta, kus mõned majad on metsa sisse ehitatud. Kohe pärast Palamuse külastamist sõitsime Elvasse – linna, millest järeldati, et "linn" Eestis on ilmselt selline koht metsas, kuhu on ehitatud rohkem maju kui külla.

Lõpetuseks. Kõige olulisem õpetuseiva, millest ülalpool pole juttu olnud, on see, et nauditav elukeskkond sünnib ainult siis, kui selle loomisesse on kaasatud ka selles keskkonnas elama hakkavad inimesed.

 

Kalle Virkus
10.10.2013