Kõige raskem on muuta mõtteviisi

Ene Pajula

Aasta tagasi tunnistas Eesti Kodukaunistamise Ühendus Eesti kõige energiasäästlikuma mõtteviisiga vallavanemaks Tartu vallavanema Aivar Soobi. Tänavu pälvis selle tunnustuse töö eest Mäetaguse vallavanemana Aivar Surva.


 
Aivar Surva Foto: erakogu


Kohe peab ütlema, et Aivar Surva ei ole enam Mäetaguse vallavanem, aga töö, mille eest ta esile tõsteti, on tehtud eelneva kaheksa aasta jooksul, mil ta oli vallavanem. Pärast  viimaseid kohalikke valimisi, mille Mäetagusel võitis valimisliit Kodupaik, sai uueks vallavanemaks Konstantin Kaus. Uue vallavanema elu tõenäoliselt kergeks ei kujune, sest eelnevad aastad on lati kõrgele tõstnud. Samas sõltub kõik kahtlemata valijate ootustest.

Rikkus kui õnn ja õnnetus
Mäetaguse on Eesti rikkaim vald, sest kaevandamismaksudena laekuv raha voolab sisse uksest ja aknast. „Inimestele meeldiks, kui see raha neile lihtsalt peo peale laiali jagataks, mõtlemata sellele, et raha saab kiiresti otsa, aga keskkond jääb endiselt kehvaks,” seletab Surva oma väidet lahti ja toob järgmise näite. Oli siin üks väike piirkond, kus kaevandamine põhjustas lakkamatu tolmu. Rahvas kurtis kogu aeg, et ei saa pesu kuivatada, ei saa lapsi õue mängima lubada, ei saa aknaid avada. Vallavalitsus võttis kaebusi tõsiselt. Kaevanduse juhtkonnaga peeti läbirääkimisi, otsiti häid, mõlemale poolele vastuvõetavaid lahendusi. Ja siis ütlesid elanikud, et makstagu neile iga kuu 10 000 krooni peo peale ja tolmutatagu rahus edasi.
Ja see on kõigest üks väike näide.

Mäetaguse valda kimbutab sama probleem, mis kogu Ida-Virumaad, siin on vähe põliselanikke. Küll rohkem kui Narvas, kus eestlasi olla ainult paar protsenti, sest Mäetagusel on eestikeelseid ligi 70%, aga nad kõik ei ole siin juuripidi maas. Enamik on tulnud, sest kaevandused otsisid tööjõudu. Praeguseks on Mäetaguse alune tühjaks kaevandatud ja paljud kaevurid töö kaotanud, aga nad elavad siin edasi ja kannavad edasi sisserännanute ajutise elaniku mentaliteeti. Aga Mäetaguse on looduslikult kaunis paik, nagu tegelikult kogu Kirde-Eesti, mis enamiku eestlaste arvates ei tähenda muud kui ülessongitud maad, tuhamägesid ning tuhandeid migrante. Praegune Mäetaguse on nagu uinuv Okasroosike, keda prints on juba suudelnud, aga kes pole veel täiesti virge – veel hetk ja ta ärkab ning lööb särama.

Veenmistöö, präänik mõlemas peos
Aivar Surva peab ennast Ida-Viru põliselanikuks ja ta armastab seda paika. Ta on sündinud Sompas, kus tema ema oli koorijuht ja isa kaevanduse direktor, aga suure osa oma kasvueast veetis ta Mäetagusel, kus on tema vanaisa talu ja kus ta nüüd koos vanematega ise elab. Aga ta jõudis siia tagasi väikese ringiga. Lõpetanud Kohtla-Järve 1. Keskkooli (praegune Järve Gümnaasium) ja TPI automatiseeritud juhtimissüsteemide eriala, asutas ta 1990-ndatel omaenda arvutifirma. Oli arvutite maaletooja ja koolitaja. Siis juhtus ta koolitama Rapla linnavalitsuse töötajaid ning tollane Rapla linnapea kutsus ta tööle majandusnõunikuks. Hiljem, kui Rapla linn ja vald ühinesid, sai temast abivallavanem. Pärast 2005. aasta kohalikke valimisi kutsus isa ta kandideerima Mäetaguse vallavanemaks. Konkurss õnnestus aga pilt, mis talle vallas avanes, oli kurb.

„Eesti Vabariik oli juba viisteist aastat vana, aga siin polnud seda kuskil märgata,” ütleb Surva. „Kõik elumajad olid luitunud välimusega ja hoolitsemata, justkui mahajäetud, kuigi neis elati sees.” Ta toob näite Kiikla külast, kus kaugküttesüsteem oli täiesti hävinenud ning igale majale oli paigaldatud oma katel, mida köeti, kuidas juhtus. Inimesed ei olnud majade soojustamisest huvitatud. Nii tuli alustada teavitus- ja veenmistööst, präänik mõlemas peos. Tuli saada inimesed nii kaugele, et nad moodustaksid korteriühistud. Ja panna nad uskuma, et juba üksi see, kui maja vundament ning otsad saavad soojustatud, toob kaasa madalamad küttearved. Siis tuli hakata  projekte kirjutama, et rekonstrueerimiseks toetust saada. Esimesed julgemad olid ka teistele eeskujuks ja arusaam, et vallavalitsus peab kõik probleemid lahendama, hakkas pisitasa muutuma. Inimesed hakkasid ise huvi tundma, kuidas oma elamised korda saada. Valla nõunikud tegid siin väga head selgitustööd ja aitasid inimestel õige otsa peale saada.

Kuidas miinuseid plussideks muuta
Tänaseks on kõigi Mäetaguse aleviku kortermajade vundamendid ja otsad soojustatud ja üks maja, Tamme 11, ka täielikult rekonstrueeritud. Täielikult rekonstrueeritud on ka kaks Kiikla küla kortermaja, Pihlaka tee 2 ja 11.
Aivar Surva näitab uhkusega Kiikla katlamaja. Sellist teist Eestis ei ole. Nagu pole Eestis ka palju paiku, kus mullapinna all loksub vesi, mis täidab mahajäetud kaevandusi. Aga miks mitte muuta miinus plussiks? Kiikla küla nimelt köetakse kaevandusveega. „Maailmas ei ole see tehnoloogia uus, aga meil siin seni katsetamata. Käisime seda Helsingis uurimas. Nemad kasutavad kütteks küll merevett, aga vahet ei ole. Peaasi, et vesi on kogu aeg kindla temperatuuriga, mereveel on see +4, kaevandusveel +8 – +9. Projekteerimiseks ja ehitamiseks saime abi EAS-ilt. Kaevandusveel põhineva kaugküttesüsteemiga köetakse nelja kortermaja, lastekodu ja rahvamaja. Kahe hooaja põhjal, mis katlamaja töös on olnud, võib öelda, et küttearved on vähenenud ligemale poole võrra – kui kergõliga kütmise MWh maksis 120 €, siis veekütte MWH keskelt läbi 70 €. Rääkimata sellest, et õhk on heitgaasivaba,” räägib Surva kirglikult Kiikla katlamaja saamisloost. Aga kui miski on üldse väärt innovatiivse nime, siis Kiikla katlamaja on seda kindlasti.

Mäetaguse hotell-suplusmaja, peahoone katus on kaetud päikesepaneelidega.
Foto: Mäetaguse valla arhiiv


Otse loomulikult on endise vallavanema uhkus ka Mäetaguse mõis. See kaunis ja tõeliselt rikkalik mõisaansambel kuulub Mäetaguse vallale, mis tavalisele omavalitsusele põhjustaks vaid ränka peavalu. Siin on  säilinud tervelt 12 hoonet ja enamikule neist on leitud vähem või rohkem tulus rakendus. Muu hulgas asub mõisaansamblis ka vallavalitsus. Tall-tõllakuuri on tänaseks rajatud klaasist galeriiga hotell-suplusmaja ja restoran, mille katusel on päikesepaneelid elektri tootmiseks, tarbe- ja basseinivett soojendatakse ning ventilatsiooni hoitakse töös maasoojuspumpadega.  Klassitsistlik härrastemaja on esinduslik, eriti paistab silma kaunistatud interjöör, mis väikeste mööndustega meenutab Kadrioru lossi. Mäetaguse mõisa jääkeldris on koha leidnud Jäägrimuuseum, mille keskne eksponaat on karu Jaagu topis. Karu Jaak kaotas elu teadagi kokkupõrkel kaitseminister Jaak Aaviksoo autoga. Ja mõisa aidas asub 2013. aastast kooli käsitöömaja, mida tunnivälisel ajal võivad kasutada kõik huvilised.

Mäetaguse vanad ja noored
Ka 2010. aastal avatud Alutaguse hoolekeskuse üle on eksvallavanem Surval väga hea meel. Vald on hoolekeskuse asutaja,  käivitamisprojekti finantseerija, samuti on vald hoolekeskuse hoone ja maa omanik. Üks põhjusi hoolekeskuse avamiseks oli kahtlemata vajadus, sest arstiteadus areneb, inimesed elavad kauem ning vajavad järjest rohkem hoolekandeteenuseid. Teisalt tekitas see valda juurde üle neljakümne uue töökoha, mis on 1800 elanikuga valla jaoks suur asi. Hoolekeskuse hoone planeeriti algusest peale tänapäevase passiivmaja tüüpi madala,  kolme suunda viivate tiibadega hoonena, kus puuduvad väljaulatuvad osad, külmasillad on minimeeritud, suured aknad on lõunapoolses seinas, kogu hoone on topelt soojustatud ning mille katusel asuvad päikesepatareid. Hoolekodus on kuus osakonda: hooldusravi, üldhooldus, dementsete isikute hooldus, pansionaat, päevaõendushooldus ja lühiajaline hoolekanne.

Alutaguse hoolekeskus on ehitatud passiivmaja põhimõtteid arvesse võttes. Foto: Mäetaguse valla arhiiv

Hoolekodu ei ole uudne üksnes hoone poolest, ka selle sisu valmistati ette kaua ja põhjalikult. Teenused töötati välja Norra hoolekandespetsialistide abil ning personali koolitati Norra hooldekodudes, kus Alutaguse hoolekodu  tulevased töötajad läbisid nii teoreetilise kui ka praktilise koolituse. Raha selleks saadi Norra ja Euroopa regionaalarengu toetusfondidest.

Eestis pole vist ühtki vallavanemat, kellele kohalik kool poleks keskne südameasi. Nii ka Mäetagusel. Rikka valla eelis on see, et ta saab maksta õpetajatele Eesti kõrgeimat keskmist palka ning seega on tal ka valikuvõimalus suurem. Aivar Surva on kindel, et Mäetaguse põhikooli direktor Tarmo Valgepea on Eesti üks parimaid koolijuhte. Kuni 2009. aastani oli kool kakskeelne, mis tähendab, et paralleelselt tegutsesid eesti- ja venekeelsed klassid. Praegu on kooli nimekirjas 118 õpilast, aga kui vanemates klassides on 10 õpilase ringis, siis nooremates juba kuni 21. 2013. aastal lõpetati kooli põhjalik rekonstrueerimine. Mäetaguse ja Jõhvi vallad olid ka need, kes tegid tõsiseid ettevalmistusi selleks, et 2015. aasta 1. septembril avaks Ida-Virumaa keskregioonis uksed Alutaguse gümnaasium.



Mäetaguse teenindusmaja ehk Tark Maja, kus on kombineeritud õhk/vesi/keskküte, soojavaheti rakendamine ventilatsioonisüsteemis ja automaatika kaugjuhtimine. Foto: Mäetaguse vallavalitsuse arhiiv


Mäetaguse valda on hakanud sündima rohkem lapsi, mis tähendab ka seda, et tuleb rajada rohkem lasteaiakohti. Inimeste kindlustunne on kasvanud, ja selle nimel on teinud väga head tööd kogu vallavalitsus.

Mis edasi?
Nagu öeldud, sai Aivar Surva 8- aasta pikkune vallavanemakarjäär möödunud aasta oktoobris läbi. „Põhimõtteliselt sain ma kõik tehtud, mis selle aja sees planeeritud oli. Mõtteviisi muutmine on kõige raskem ja selleks jääb 8 aastast ilmselt väheks. Aga ma olen vähemalt alustanud,” arvab ta. Mis saab edasi?
„Võtan natukeseks puhkust ja tegelen asjadega, mida mulle teha meeldib,” jätab Surva praegu otsad lahtiseks. Valimised kindlustasid talle koha vallavolikogus, aga ta taandas ennast ka sealt. Muusika on tema õnn ja rõõm. Kohtla-Järve lastemuusikakoolis õppis ta mängima trompetit ja oleks tahtnud jätkata muusikaõpinguid Tallinnas nagu aasta noorem vend Hirvogi, aga isa laitis selle mõtte maha. Õppigu vähemalt üks poegadest midagi asjalikku. Isa nägi juba siis ära, et infotehnoloogial on tulevikku, mis toob igal juhul leiva lauale. Aga hobi korras muusikategemist ei saanud ta keelata. Nii on Aivar Surva alati kooris laulnud. Instituudi ajal segakooris Noorus, Raplas töötamise ajal segakoor Cantus ja Teaduste Akadeemia Meeskoor, nüüd Kirderanniku koor. Peale selle on ta mänginud eri kooseisuga ansamblites igasuguseid puhk-, löök- ja klahvpille tuubani välja. Muusikast rääkides läheb ta ilme eriti soojaks. See on valdkond, mis seob tervet perekonda, nii vanemaid kui ka lapsi, kellel on samuti oma koorid ja ansamblid.
Nii et, mis iganes, näeb perekond ennast ka edaspidi elamas Virumaa idapoolses küljes, sellel virguva kaunitari maal.