Õigel hetkel tehtud õiged otsused

Ene Pajula

KredExi 35% rekonstrueerimistoetust ei ole kerge saada. Haapsalus, kus elab umbes 11 000 inimest ja kus nõukogude eri ajastutest pärinevaid korterelamuid pole üldse vähe, muuhulgas ka oma „Mustamäe” (Kastani linnaosa), on selle saanud ainult kaks kortermaja.

Üks neist, Metsa 71, tunnistati 2013. aastal EV Presidendi auhinna vääriliseks kui Eesti kauneim kortermaja, teise, mis asub Haapsalus aadressil Suur-Liiva 5, põhjalik rekonstrueerimine on lõpusirgel.  Selle maja rekonstrueerimistoetuse taotlemise ettevalmistusteks kulus kokku lausa neli aastat.

Suur-Liiva 5 on põneva ajalooga hoone. Haapsalu KEK ehitas selle 1979. aastal omaaegse kuulsa arhitekti Boris Mirovi individuaalprojekti järgi. Maja alla oli projekteeritud 16 garaažiboksi ning iga trepikoja pööningule saun, kõigisse korteritesse kaminalõõrid – neist pidid saama unistuste korterid. Ka kelder on vägev. Ehitusprojekti juurde kuuluva kausta nr 7 (rangelt ametialane) järgi olid keldrisse mõeldud tsiviilkaitsevarjendid, kus inimesed oleksid saanud mõnda aega suhteliselt mugavalt elada. Algselt oli maja mõeldud 18-korterilisena, aga sellele linnavõim ehitusluba ei andnud. Ilmselt seati eeltingimuseks mõned lisakorterid. Nii ehitatigi see maja suuremaks, 24-korteriliseks. Et keegi ei saaks diskrimineerituks, moodustati garaažikooperatiiv, kellele kuulub siinsamas õues veel 8 autoboksi.



Suur-Liiva 5 on muutunud kauniks kui valge luik.
Foto: Ene Pajula

Lagunemisohus maja
Kui mehhaanikainsenerist Arvo Kaer 2008. aastal tema vastupunnimisele vaatamata Suur-Liiva 5 korteriühistu juhatusse valiti, otsis ta esimese asjana Riigiarhiivist välja maja originaalprojekti. Et tegemist on ilusa ja väga erilise kortermajaga, oli selge algusest peale, aga kuna paljud korteriomanikud olid vahetunud ja Arvo Kaer ise oli tolleks ajaks selles majas elanud vaid viimased 15 aastat, siis tema hoone ajalugu ei teadnud. Aga vaatamata sellele, et hoone oli ehitatud ühe kunagise parima ehitusorganisatsiooni poolt, ja oma inimestele, mis tähendas, et tõenäoliselt keskmiselt hoolikamalt, oli päevselge, et kui kohe midagi ette ei võeta, laguneb maja lihtsalt kätte ära.

„Kui tavaliselt on renoveerimis- js laenuvõtmisotsuse tähtsaim osa majaelanike ühe mütsi alla saamine, siis meie puhul polnud see raske,” seletab Arvo Kaer. „Silikaattellistest seintes olid suured praod, monoliitbetoonist turritas armatuurraud tükati välja, oma nähtavad jäljed oli jätnud rõdudelt tilkuv vihmavesi... Inimesed mõistsid, et kui nad tahavad siin edasi elada, siis tuleb hakata remontima, ja seda võimalikult kõiki aspekte silmas pidades.”

Selleks ajaks oli maja küll saanud uue katusekatte, aga see oli jäetud soojustamata, nii et see töö tuli nüüd tuli KredExi toetatud projekti raames ümber teha ja hulk, juba kulutatud raha, osutus mahavisatuks. Arvo Kaera soovitus on see, et alustama peab ikkagi energiaauditist ja korralikust kõikehõlmavast projektist. Remonditöid võib teha ka osade kaupa, kui muud võimalust ei leita, aga neid tuleb teha läbimõeldult, projektist lähtuvalt, õiges järjekorras.



Katustel kasutati SBS katusekattematerjali.
Foto: Ene Pajula

On kortermaju, kus loodetakse ventilatsiooni pealt kõvasti kokku hoida ega arvestata sellega, et maja võib minna hallitama. Ja siis tuleb ventilatsiooni rajamiseks uuesti seinu puurida ja viimistleda, tegeleda niiskuskahjustuste kõrvaldamisega, mis kokkuvõttes läheb palju kallimaks kui seda kõike korraga teha.

„Niisiis, lagunenud ehituskonstruktsioonide ekspertiis ja energiaaudit tehti 2009. aastal, 2010. aastal võtsime vastu tervikliku rekonstrueerimisprojekti tellimise otsuse, 2010. aasta suvel tegime hanke projekteerija leidmiseks. Meil oli sõelale jäänud kolm firmat, aga kuna selline institutsioon nagu KENA (Kliima- ja Energiaagentuur) pakkus augustikuus C energiaklassi taotlevatele majadele rekonstrueerimisprojektide koostamiseks ja omanikujärelvalvele lausa 90% toetust, siis otsustasime neist loobuda ja esitada taotluse KENA-le,” kirjeldab Arvo Kaer asjade käiku.

Suur-Liiva 5 majal olid ju kõik taotluseks vajalikud ettevalmistused tehtud ja novembri algul olid nad esimene maja Eestis, kes selle sai. KENA tegi projekteerija leidmiseks oma hanke, mille tulemus tegi ettevaatlikuks. „Kuna ma enda korraldatud projekteerimishankest teadsin nii korraliku projekti hinda, kui ka KENA hanke võitja hinda, siis kogemust analüüsides andsin neile teada, et valitud projekteerijalt väga head projekti suure tõenäosusega tulemas ei ole,” ütleb Arvo Kaer.

Töö teostaja valik peab olema hoolikas
Arvo Kaer ütleb, et muidugi ei avasta ta mingit Ameerikat kui ütleb, et töötegijate otsimine riigihangetes vähempakkumise teel ei kõlba tegelikult kuskile. Loomulikult valiti projekteerijaks kõige odavama pakkumise teinud firma, kes pidi projekti 2011. aasta maikuus üle andma, aga veel jaanipäeva paiku olid mitmed probleemid lahendamata. Projektis oli soojatagastusega ventilatsioon planeeritud soojuspumbaga, mis väidetavalt oleks läinud maksma 32 000€, aga üle kontrollides selgus, et tegelik summa oli üle 100 000€. Hea, et oli hea tuttav kütteinsener, antud valdkonnas väga hinnatud, kogenud tegija, kes projekteeritu üle vaatas. Muidu oleks oldud püsti hädas.
„Milleks projekteerida raketti, kui see ei lenda,” võtab Arvo Kaer kokku tollased mured. Juuli lõpus saadi lõpuks kätte projekt, mis polnud parim. Samal ajal algas CO2 kvootide müügist saadud rahasadu, millega rekonstureeriti riigile kuuluvaid hooneid.

„Oli tõsine hirm, et selles olukorras ei leia me ehitajat üldse või kui leiame, siis üle mõistuse kalli hinnaga,” kirjeldab Arvo Kaer oma tollaseid tundeid, sest hankega kaasatud, Haapsalus suuri objekte teostanud omanikujärelevalve esindaja vedas alt. „Tema töö olnuks ka ehitushanke korraldamine. Aga ta ei teinud seda. Ta ei teinud üldse midagi. Tagantjärele tarkusena – see oli isegi hea.”

Kuna CO2 raha voolas täiega, võeti aeg maha ja 2012. aasta talvel saadeti projekt ekspertiisi, mille tulemused selgusid veebruari lõpuks. Ekspertiisi arvestav, täiendustega projekt saadi kätte juulis 2012. Eelnevalt, juuni lõpus toimunud üldkoosolekul võeti ühistu liikmete initsiatiivil vastu otsus, et arvestades KredExi 35% toetusega investeeritakse maja rekonstrueerimisse 450 000€. Positiivne otsus Suur-Liiva 5 maja rekonstrueerimist 35% toetada tuli KredExilt augustis. Peatöövõtjaks sai HR Restauraator.
2013. maikuus võis maja remont lõpuks alata.

Arvo Kaer on töö kvaliteediga üldiselt rahul, nagu on talle sümpaatne seegi, et firma omanikud on Läänemaa taustaga.
Kuid tagasilöök tuli sealt, kust keegi seda oodata ei osanud. Kui Päästeameti inspektor maja vastu võtma kutsuti, siis selgus, et korstnad on liiga madalad. SBS katusekattematerjali kasutamise korral peavad korstnad olema vähemalt 80 cm üle katuse pinna, aga projektis polnud sellega arvestatud. Viga ei märganud ka projekti ekspert. Tellijale tähendab see, et nad peavad võtma uued pakkumised, sõlmima uue lepingu, see kõik maksab raha ja kulutab aega. Ja võib õnnelik olla, et projekteerija viga pole selline, mis nõuaks veel mahukamaid töid. Mis näitab veel kord, kui tähtis on asjatundliku projekteerija leidmine.

Vana maja uus hingamine
Tänaseks on kulunud korrusmaja muutunud kauniks kui valge luik.  
Majakarp on soojustatud 15 cm paksuse EPS Silver vahtpolüstüreeniga. „Valisime kallimat sorti ja enam sooja pidava Silveri, sest TTÜ teadlaste uuringutest võis järeldada, et levinud arvamus mineraalvilla „hingamisest” ja EPS-i „mittehingamisest” pole tõestatud. Oluline on eluruumidest elanikega kaasneva niiskuse väljajuhtimine - ventilatsioon ” seletab Arvo Kaer. Viimistlusmaterjalina kasutati kolmekihilist õhekrohvi, mille pindmine kiht on silikoonkrohv. Vastavalt tuleohutusnõuetele on müüriavade – akende , uste ja ventilatsiooniseadmete – ümber seatud mineraalvillariba.
„Projekteerija oleks tahtnud meie maja mustaks krohvida, aga selles asjas me vaidlesime vastu. Esiteks võtsime ühendust arhitekti tütrega, kes kinnitas, et isa nägi seda maja valgena. Ja teiseks – mis te arvate, kui kaua maja päikesepoolne külg süsimust püsib?”

Garaažid olid Boris Mirovil kavandatud murukatusega. 1970-ndatel polnud selleks mingit tehnoloogiat, nüüd võib-olla isegi oleks, aga majaelanike meelest oleks see olnud liiga ekstravagantne.



Rõdudele pandi klaasid ette.
Foto: Ene Pajula


Majal soojustati katus, minimeeriti külmasildu, vahetati välja kõik uksed-aknad, mis seni vahetamata olid, rõdudele ja lodžadele pandi ette klaasid, vundament hüdroisoleeriti ja soojustati. Pandi uued, termostaatidega radiaatorid, millel on individuaalsed soojakulumõõturid. Termostaati ei saa keerata vähemaks kui 16o, mis väldib seda, et küttearvete maksmine jäetakse ainult naabrite hooleks. Soojatagastusega ventilatsioon on keskse juhtimisega, ruumipõhiste, soojustagastusega seadmetega, kuid vastavalt vajadusele saab korteriomanik neid ise sisse-välja lülitada.
Küttesüsteemiga väga suuri muresid polnud, sest algne kahetoru küttesüsteem ja küttetorustik olid suhteliselt heas seisukorras ja need jäeti alles. Soojasõlm rekonstrueeriti juba 2001. aastal, kui paigaldati soojusvahetiga automaatne seade, mis võimaldab maja küttesüsteemi antavat vett reguleerida välistemperatuurist sõltuvalt ja püstikute tasakaalustusventiilid.

Maja  köetav pind on 2001,8 m2, sellest eluruumid 1760,5 m2. Energiaaudiitori arvutuste kohaselt kulus küttele ja ventilatsioonile enne rekonstrueerimist  149 kWh/m²a, pärast  peaks see olema 67  kWh/m²a. Sääst peaks seega olema 63%. Isegi kui reaalses elus nii palju säästa ei õnnestu, on kogu rekonstrueerimise tulemus siiski arvestatav ning annab põhjust rahul olla.

„Meil oli õnn teha õigel hetkel õigeid otsusesid ja meie otsused on olnud igal juhul kollektiivsed. Kui poleks olnud mõistvaid inimesi, nagu ka praeguseks juba kahjuks minevikku jäänud KredExi ja KENA toetusi, poleks meil rekonstrueerimisvõimalust üldse tekkinud,” ütleb Arvo Kaer lõpetuseks.