Rohekeskkonna mõjust ning vastumõjust

Aino Mölder, andragoog, metsamajanduse insener


1.
Kuidas mõista rohekeskkonda

Kui arutleme mõiste keskkond üle, siis meenuvad esimesena loodusmaastikud, õhk, vesi, metsad, rabad, rannad – teisisõnu looduskeskkond.  Harvem sobitame sama mõiste alla kõik selle, mis seondub tehiskeskkonnaga: kodudega, töökohtadega, tänavatega jms. Lisaks räägitakse infokeskkonnast, finantskeskkonnast jne, kuid need mõisted ei seondu allpool arendatava teemaga, milles keskendutakse inimese suhetele taimedega. Keskkonna mõistet analüüsides on allpool loobutud selle tõlgendamise globaalmõõtmest. Pigem peatume keskkonna sotsiaal-ruumilisel mõõtmel ehk teisisõnu sellel piiratud „rohelisel“ osal, mis inimest vahetult ümbritseb. Nimetagem seda rohekeskkonnaks ning arvestagem selle komponentideks näiteks linnametsad ja –pargid,  puhkealad, elamukvartalite, koduaedade ja tootmishoonete ümbruse haljastuse, aga ka ruumide sisehaljastuse. Subjekt, kelle suhtes teemat arendada, on pigem linna- kui maainimene.

Keskkonnateemadel kaasa rääkides muretseb enamik meist esmajoones selle pärast, kas keskkond on piisavalt puhas või kas majandame ressursse jätkusuutlikult. Üldjuhul jääb mõttesfäärist välja see, kuidas meid mõjutab meie lähim ümbrus, rohekeskkond, kuidas me seda tajume ning kuidas peaks rohekeskkond olema organiseeritud, et meie tervis ja töövõime saaksid taastoodetud. Erinevate parameetritega inimgruppide ning keskkonna vahelisi suhteid uurib keskkonnapsühholoogia. Sellisteks gruppideks võivad olla näiteks kontoritöötajad, jalakäijad, kooliõpilased, erinevat tüüpi elumajade elanikud, naabrid, kinnipeetavad jt. Keskkonnapsühholoogid püüavad saavutada kaht omavahel seotud eesmärki: kõigepealt mõista nende suhete olemust ja iseloomu ning seejärel teha ettepanekuid inimese ja keskkonna lähendamiseks mõlemale osapoolele kasulikul moel. Keskkonnapsühholoogide  töö põimub väga tihedalt näiteks arhitektide ja linnaplaneerijate tööga; eriti oluline on nende  koostöö linnastumise ning inimeste destruktiivse käitumise kasvu tingimustes. Lahenduste leidmiseks mitmesugustele probleemidele kasutavad keskkonnapsühholoogid üldtunnustatud uurimismeetodeid: küsitlusi, vaatlusi, eksperimente, simulatsioone jm.

Allpool on üldistatult esitatud mõningaid erinevatel uurimustel põhinevaid seisukohti.

1.1. Rohekeskkonna tajumine
Eeltoodust selgus, kuidas mõista rohekeskkonda käesoleva artikli kontekstis. Järgnevalt  laiendame rohekeskkonna mõistet: inimtegevuse füüsiline ruum ja taust on kolmemõõtmeline rohekeskkond, mille neljas mõõde on sellest keskkonnast saadav elamus ning viies mõõde on aeg, mis muudab seda ruumi, ja avaldab inimesele ka vastumõju.

Meid ümbritsev rohekeskkond on just selline, millisena me seda tajume. Tajupildi tekkel võime eristada objektiivseid ja subjektiivseid mõjureid. Objektiivselt mõjutab tajutava ruumipildi kujunemist näiteks ruumisviibimise olek: kas liigutakse või ollakse paigal. Paigal olles ei tajuta näiteks ruumide vaheldumist. Liikudes aga tekib ühest ja samast maastikuruumist täiesti erinev tajupilt olenevalt sellest, kuidas liigutakse: kas jalgsi, autoga, ratsutades vm. Liikumise kiirus (autoga või jalgsi) ja vaataja kõrgus maapinnast (jalgsi või ratsutades) mõjutavad seega maastikuruumide tajutavat suurust ja maastikupiltide vaheldumise tempot. Sedalaadi muutujad mõjutavad enamiku inimeste tajupilti sarnases suunas.

Subjektiivsed mõjurid on seotud eelkõige inimeste varasemate kogemustega. Kogemust käsitletakse  siinkohal väga laia mõistena. Teisisõnu, kõik, mis on jätnud jälje inimese mälustruktuuridesse, ongi kogemus. Varasem kogemus võib mõjutada seda, kuidas tajume vihma, päikest, aastaaegasid, reljeefi, lõhnu, helisid või põlispuid,  aga ka avatud või suletud maastikku, „metsikut“ või kultuurmaastikku, hooldatud või hooldamata maastikku, harmoonilist või ebakõlalist maastikku. Nii näiteks võib mõni maastik tunduda helget  lapsepõlve kogenule armas ja ideaalne. Teisele, kelle lapsepõlv oli kannatusterohke, võib sama maastik olla pelutav. Mõnd metsistunud parki tajub romantilise meelelaadiga inimene paradiisiaiana, teist aga paneb nördima vastutustundetu suhtumine samasse parki kui kultuuriväärtusesse. Lisaks kogemusele mõjutavad rohekeskkonna tajumist veel mitmed teised faktorid: hetkemeeleolu, tervislik seisund, väsimus, isiksuse tüüp, sotsiaalne staatus jm.

Siiski on rohekeskkonna tajumises ka mõningaid ühisjooni, mille kohta arvatakse, et need võivad pärineda aegadest, mil mets oli toitja ja pelgupaik. Tõenäoliselt rahuldas tollast inimest  taimkate, kust oli hea väljavaade, kuid mis samaaegselt pakkus varjumisvõimalust – seega midagi poolavatud maastiku sarnast. Täiesti suletud maastik (lagendiketa mets) aga võis endas kätkeda varjatud ohtusid. Arvatakse, et see instinkt on enamikul inimestest säilinud tänini ning see mõjutab ka rohealade klassifitseerimise meeldivate või mittemeeldivate hulka (vt p 2.3). Nauditava roheala teine ühine tunnusjoon on vaheldusrikkus, kuna monotoonsus lihtsalt väsitab. Harmooniliselt organiseeritud vaheldusrikkus muudab lõõgastava efekti veelgi suuremaks, kuid vaheldusrikkus, milles puudub süsteem, mõjub samuti väsitava ja ärritavana.


2. Taimed ja inimene: mõju ja vastumõju

2.1. Tõhus haljastus
Mõiste „haljastustõhusus“ kasutamisest on kirjutanud Altmäe, A. (2013a) ning analüüsinud mõiste sisu. Haljastustõhusust on põhiliselt käsitletud neljast vaatenurgast: ökoloogilisest, bioloogilisest, energeetilisest ja mingil määral ka esteetilisest. Need on kindlasti olulised aspektid, millest lähtudes saab tagada inimkonna tegevuse tulemusena kahjustada saanud elukeskkonna jätkusuutlikkuse, so energia kokkuhoid, aga ka ökoloogilise tasakaalu säilitamine või taassaavutamine (Altmäe, A. 2013b). Lisaks peetakse toimiva haljastuse kvaliteedikriteeriumiteks funktsionaalsust ja ökonoomsust. Uus valdkond haljastustõhususe hindamisel on tänapäeval see, kuidas haljastus mõjutab inimeste tundeid, käitumist ja nende füüsilist ning vaimset tervist.Vajadus uue lähenemisnurga järele tuleneb sellest, et oleme võõrandunud oma algsest keskkonnast – loodusmaastikust. Üha suurema infotulva, aga ka infomüra tingimustes suureneb pealiskaudsus ning väheneb süüvimis- ja keskendumisvõime; üha rohkem vajame käe-jala juures olevaid lõõgastumis- ning rehabilitatsioonivõimalusi, aga ka sotsiaalse suhtlemise ning töökasvatuse võimalusi, kuna kasvatusraskustega laste ja noorte arv kasvab. Üha sagedamini tulevad meie ellu mõisted tervendav aed, loodusteraapia, taimeravi jt.

Ameerika Ühendriikide teadlased on läbi viinud mitmeid uuringuid, kus võtmeküsimused on muu hulgas olnud järgmised:

  • kuidas toetavad taimed inimeste sisemiste jõuvarude rakendumist;
  • kuidas mõjutavad puud ja teised taimed inimeste käitumismustreid;
  • kuidas väärtustavad inimesed taimi ning millise iseloomuga taimestust nad eelistavad.

2.2. Taimede tervistav jõud
Otsides vastust küsimusele, kuidas taimede keskel viibimine toetab inimese sisemiste jõuvarude rakendumist, võrreldi patsientide kõhuõõneoperatsioonide järgseks tervenemiseks kuluvat aega kirurgiakliiniku erinevates operatsioonijärgsetes palatites. Selgus, et patsientidel, kelle palatiaknast avanes vaade puittaimedega rohealale, kulus operatsioonijärgsele taastumisele 8,5% vähem aega kui neil, kelle aknast oli näha vaid naaberhoone kivisein. Loodusvaadet nautivad patsiendid nõudsid vähem ka valuvaigisteid ning neil esines vähem operatsioonijärgseid tüsistusi. Kui see arvestada ümber haiglapäevadeks ning siis omakorda rahaks, siis võib rääkida olulisest säästust. Rahalisest säästust olulisemakski võib aga pidada inimeste lühemat haiglastressi, vähemaid vaevusi ning selle kaudu nii patsiendi enda kui ka tema lähedaste vähemat vaimset pinget.

Samasuguseid tähelepanekuid on tehtud ka rohealade mõju kohta inimeste vaimsele tervisele. Uuringud on näidanud, et need kontoritöötajad, kelle aknast avaneb vaade loodusesse, taluvad tööpinget ja stressi kergemini ning ka nende töörahulolu on suurem võrreldes kolleegidega, kelle aknast avaneb vaade igavale hoonestatud alale. Tootmisjuhid on tähele pannud, et keset rohelust paiknevates meeldiva disainiga tootmishoonetes on ka tootmistööliste tööviljakus kõrgem ning neisse ettevõtetesse on kergem värvata kvalifitseeritud töötajaid.

Tähelepanekuid on tehtud ka kinnipeetavate suhtes: need, kelle aknast on vaadeldav vaid vangla siseõu, vajavad sagedamini vanglaarstiabi kui need kinnipeetavad, kellel on võimalus vaadelda korrastatud maastikku või osaleda mõnes tegevuses kinnipidamisasutust ümbritsevas tervendavas aias.

2.2.1.Tervendavad aiad
Mida enam kasvavad linnastumine, infotulv, tööpinge, stress jms, aga ka nendega kaasnevad tervise- ning käitumishälbed, seda enam püütakse neile leida ka vastumeetmeid. Leviv trend on rajada nn tervendavaid aedu. Eriti suurt poolehoidu on need leidnud Inglismaal ja USAs, aga neid leidub ka Põhjamaades. Tervendavad aiad pakuvad oma külastajatele nii lõõgastumis-, liikumis- kui ka ravivõimalusi, mistõttu neil võib olla nii teraapiline, tervendav kui ka rehabiliteeriv mõju. Küsimusele, millisel juhul võib aeda klassifitseerida tervendavate hulka ning millisel juhul mitte, puudub ühene vastus. Enim levinud on seisukoht, mille kohaselt tervendav aed või tervendav roheala on koht, kus saab maandada stressi ning kus lõdvestub vähemalt üks meel ning vaim ja keha töötavad harmoonias. Selliste aedade disainimise kontseptuaalsed põhialused võivad valdavalt tugineda kas inimese füsioloogiale (nt liikumisteraapia) või psüühikale (värvusteraapia, keskendumisteraapia, tööteraapia jm). Selliste aedade projekteerimine ja rajamine on võimalik üksnes tihedas koostöös vastava valdkonna terapeutidega, kuna lähtuda tuleb väga spetsiifilisest erivajadusest, mille ravigi on spetsiifiline. Seetõttu toimib suurem osa tervendavaid aedu lihtsalt elukeskkonna parandajana mingit tüüpi asutuse juures (nt vanurite hooldekodu, haigla vms). Sellised aiad võivad olla planeeritud tavalisi aiakujundusreegleid arvestades. Seejuures peab olema tagatud nende funktsionaalsus (nt teede vajalik laius ja pöörderaadius ratastoolis liikujatele, võimalikult väikesed tõusunurgad kalletel, puhkekohad jms). 

2.3. Taimed ja inimeste käitumine
Uurides, kuidas mõjutab roheluse olemasolu inimeste käitumismustreid, leiti, et kodudes, mis olid ümbritsetud rikkaliku taimestusega, esines vähem perevägivalda. Nägemisulatuses olev loodusmaastik puude ja muu taimestikuga on eriti oluline inimestele, kes kannatavad stressi või ärevushäirete all. Siin ongi linnaplaneerijatel vaja võtta teadmiseks, et kui seni on linnamaastike projekteerimisel ja linnapuude hindamisel väärtustatud eelkõige esteetilist aspekti, siis sotsiaalteadustega tegelevad teadlased näevad rohealades pigem  psühholoogilist ja sotsiaalset väärtust. Oluline avastus oli, et suhe taimedega võib vähendada mitmete isiksushäirete põhjustatud eelsoodumust kuritegelikuks käitumiseks, nagu näiteks ärrituvust, tähelepanematust, liigimpulsiivsust jms. Analüüsides erinevate kuritegude toimepaneku mustreid ühes Chicago asumis, leiti, et nii vägivallaakte kui ka varavastaseid kuritegusid esineb märksa vähem piirkondades, kus on hoolitsetud rohealad ning palju puid.

Võrreldi ka laste käitumismustreid keskkondades, mis „sisaldasid erineval hulgal loodust “. Vaatluse alla võeti laste tähelepanuvõime enne ja pärast kolimist uude kodusse, kus oli senisest oluliselt rohkem taimestust. Haljastatud koduümbruse seos laste käitumise ja tähelepanuvõime paranemisega leidis otsest ja kindlat tõendust. Tõendust leidis ka, et roheümbruse puudumine viib vaimse kurnatuse ja väsimuseni ning vastupidi: selle olemasolu on tervist taastav ja virgestav. Ka kooli paiknemine looduslähedases keskkonnas  on oluline, sest paraneb õpilaste sooritusvõime ning ADHD-sündroomiga* laste haridusteed ja nende kasvatuslikku tegevust on märksa tulemuslikum juhtida. Omavahel võrreldi urbaniseerunud  keskkonnas kasvavaid tütarlapsi, kellest ühed olid kogenud kokkupuudet loodusega (olid käinud näiteks puid istutamas või elasid haljastatud ümbrusega kodus) ning teistel see kogemus puudus. Võrdlustulemused näitasid, et looduskogemusega tütarlapsed said  enesedistsipliini mõõtvates testides kõrgema tulemuse võrreldes nendega, kellel kontakt loodusega puudus.

2.4. Linnametsad ja turvatunne
Illinoisi ülikoolis uuriti, kuidas linnaasumite püsielanikud suhtuvad taimedesse, sh puudesse. Selgus, et ligipääsu loodusele või vähemalt loodusvaadete olemasolu peeti nii füüsilist kui ka vaimset tervist toetavaks jõuks. Võrreldes omavahel inimeste kogemusi, mis saadakse avatud maastikul ja loodusilmelises linnametsas või-pargis viibides, võib aga täheldada erinevusi. Erinevused seisnevad eelkõige selles, kas mingit tüüpi  rohealadel on turvatunne või ei ole seda mitte.

Mõneti on inimeste hinnangud ka vastuolulised. Loodusilmelisi linnapuistuid väidetakse end küll eelistavat, kuid samas peetakse tihedate põõsa- ja puudeistutustega suletud maastikke ka ohtlikeks, hirmu ja ebakindlust tekitavateks. Põhjused, miks piiratud nähtavusega ruum hirmutab, on sageli väga ebamäärased ning peituvad sügaval inimpsüühikas. Ilmselt igaüks on tundnud ebamäärast hirmu, viibides üksinda pimeduses või inimtühjas hoones. Kuigi on teada, et kõik uksed on lukustatud ja mingit ohtu ei saa olla, kaob hirm alles päeva koites. Sama efekt on iseloomulik ka suletud maastikule. Suletud maastikul viibimisega kaasneval ebakindlusel ja valvsusel on olemas ka konkreetseid põhjusi: põõsastikes võivad varjuda oma võimalust ootavad kurjategijad. Seda hirmu õhutavad aeg-ajalt meedias avaldatavad kuriteoteated, mis kahjuks sageli vastavadki tõele. Tulemus on, et linlased külastavad loodusilmelisi linnapuistuid üha vähem ning nii jäävadki need üha enam kriminogeense kontingendi tegevusmaaks. Siit järeldub, et kui tahame rohealad oma rekreatiivset eesmärki täitma panna, tuleb nende planeerimisel ja hooldamisel lähtuda järgmistest põhimõtetest:

  • loodusest  võõrdunud, linnastunud „rööprähklejad“ eelistavad puhata rohealadel, mis  kujutavad endast suurt muruaasa, kus kasvab puid, põõsagruppe ning üksikpõõsaid, kuid puuduvad põõsamassiivid ning ruumi sulgevad tihedad piirdeistutused;
  • senisest kutsuvamad, heaolu tagavad ja hoitud puhkekohad toimivad „territoriaalse markerina“ ehk paigavaimu kandjana, mistõttu suhtumine neisse on säästvam;

Eeltoodust järeldub, et õdusalt taimestatud rohealad omavad võtmepositsiooni inimeste „akude laadimisel“ ning pingete maandamisel. Seevastu hooldamata, kõledas maastikus võivad inimeste pinged, rahulolematus, ärrituvus ja väsimus kergesti realiseeruda impulsiivseteks vägivallaaktsioonideks, millel võivad sageli olla rasked tagajärjed. Arvestades eeltoodut, on õigesti planeeritud asula- või linnahaljastusel väga kõrge taastumiskeskkonna potentsiaal (foto 1).


Foto 1 Muruaasa ja istutustega liigendatud puhkeala Göteborgi botaanikaaias. Autori foto

2.5. Osaluse ja panustamise meeliülendav vägi
Paljudes maades on laialt levinud vabatahtlike organisatsioonid, kes on omakorda liitunud võrgustikeks. Vabatahtlike kaasamiseks on välja töötatud mitmeid programme ja projekte, muu hulgas rajatakse ja hooldatakse vabatahtlike jõududega ka paljusid rohealasid. Põhiline motiiv, miks vabatahtlikud soovivad osaleda just rohealade programmides, on see, et puude istutamist ja nende eest hoolitsemist kogetakse rahulolu pakkuva tegevusena, mis võimaldab tunda andmis- ja loomisrõõmu. Pealegi jääb puude istutamisest järele jõuline, selge ja ajas püsiv jälg.

Vabatahtlikest koosnevate maastikuhooldusbrigaadide  juhid väidavad, et rahulolu tehtust on nakkav nähtus, mis laieneb vabatahtlike ringkondadest märksa kaugemale, haarates nii  kohalikku kogukonda kui ka naabruskonda. Selline tegevus õpetab hoolima, hoidma ja vastutama ning toimib kogukondi tervendava mootorina (foto 2).  


Foto 2 Vabatahtlike organisatsioonide jõul rajatud ja hooldatav Waipahihi botaaniline kollektsioonaed Uus-meremaal. Kümnetel hektaritel laiuv aed jaguneb erinevateks osakondadeks: suve- ja igihaljaste rododendronite aed, kameeliate aed, sõnajalgade aed jpm. (Autori foto)


Andmis- ja panustamisrõõmu, samuti rõõmu sotsiaalsest suhtlemisest lasevad kogeda ka nn ühisaiad, mille kontseptuaalsed lähtekohad võivad olla väga erinevad. Sellised aiad võivad olla rajatud kas kogukonna elanike ühisjõul või ka kohaliku omavalitsuse jõududega. Aiad võivad olla ühiskasutuses põhimõttel „kellel aega, see hooldab, kellel vaja, see võtab“. Aga samahästi võivad need olla elanikele laiali jaotatud mõtteliste hooldus- ja tarbimisaladena. Nagu on ka võimalik, et nende eest kannab hoolt kohalik omavalitsus. Iga eelmainitud juhtumi puhul on elanike vastutus- ja panustamismehhanism erinev, nagu on erinev ka tarbimishoiak.

Konkreetne näide sellisest aiast on Ameerika Ühendriikides Washingtoni osariigi Seattle´i linna planeeritav Beacon Hilli üldkasutatav aed, mille loomisele võivad kaasa aidata kõik linnaelanikud, samuti on nende päralt hiljem seal kasvavad viljad. Beacon Hilli aia jaoks on linn eraldanud kolme hektari suuruse maa-ala, mis on saanud nimeks Beacon Food Forest ehk  Beaconi toidumets, kuhu istutatakse pähklipuid, marjapõõsaid, õuna-, pirni- ja tsitrusepuid, maitsetaimi ja muud (joonis 1).




Joonis 1 Beaconi toidumets on kunstiline ja maastikuarhitektuuriline tervik. Kindlasti on sellel aial kasvatuslik,
õpetuslik ning kogukonna sidusust tõstev mõju.
Allikas: http://www.telegram.ee/toit-ja-tervis/seattle%c2%b4is-rajatakse-keset-linna-tasuta-toiduaed


Soomes on linnade lähedusse jäätmaadele rajatud ühiskasutuses olevaid lillepõlde kergesti  paljundatavatest ning vähe hoolt nõudvatest taimedest: seal kasvab dekoratiivpäevalilli, harilikku kosmost, lupiine jm. Kõik linnaelanikud võivad väljasõidult naastes omale värske lillekimbu koju tuua. Selline lillemaa õpetab hoolima ja hoidma: „sest peale minu on ka teisi, kes lilli vaadata ja koju viia tahavad“.
Meil maapiirkondade korrusmajade ümbruses levinud nn aiamaakooperatiividest eristab selliseid aedu see, et need moodustavad ühtse, kontseptuaalse terviku, mis on rajatatud kunstiliselt, sotsiaalselt ja ökoloogiliselt läbi töötatud plaanide järgi.


3. Valu teekaaslase kaotusest

Eelpool vaatlesime linnametsi, parke ja puid eelkõige esteetilisest, aga ka ennetuslikust  seisukohast, millest roheruumi kujundamisel tulekski lähtuda. Lisaks ei tohi linnaplaneerimisel unustada rohealade ökoloogilist aspekti, millest selles artiklis pole juttu olnud.  Harvem mõtleme sellele, et puudega on enamikul inimestest tihe emotsionaalne side ning vanade ja ohtlike puude mahavõtmise vastu ollakse sagedamini kui selle poolt. Paraku aga juhtub ka rohealade ning neil kasvavate puudega nii, nagu  kõige elavaga, et „parim enne“ saab mööda. Samas on puu elusorganismidest üks pikemaealisi ja sageli on juhtunud, et inimene mäletab puud kogu oma elu jooksul muutumatuna – seega on mõni puu inimese siia ilma nii vastu võtnud kui ka ära saatnud. Kellegi eluaja jooksul aga juhtub kindlasti ka nii, et ära saata tuleb just puu. Valuliselt tajuvad puu kui hea teekaaslase kaotust eelkõige linnade vanemaealisemad püsielanikud. Eriti tundeliselt reageeritakse, kui mingil põhjusel tuleb maha võtta puu, mis ehk oleks veel mõned aastad haljas olnud või ka puu, millega on seotud palju häid mälestusi. Tavainimene ei oska hinnata puudega kaasnevaid riske ega ka näiteks kogu kogukonna heaolu parandamiseks tehtavate pinnasetööde vajadust, mida puud niikuinii üle ei elaks. Seetõttu, vastupidiselt populaarsele istutustööle, tekitab puude mahavõtmine alati rahulolematust. Siin on abiks igakülgne teavitamine sellest, et mida ja miks tehakse. Soomes, Turu linnas, on algatatud projekt „Vana puu uus elu“. Projekti mõte on vanade pargipuude asendamisega seotud teavitustöö metoodika väljatöötamine, kusjuures mahavõetud puu puidust valmistatakse mõni maastikuehituslik objekt, näiteks pink, skulptuur vm. Nii on puu uuel moel jällegi inimese teekaaslaseks ning leppimine kaotatuga on kergem.
*AttentionDeficit/HyperactivityDisorder – tähelepanupuuduse ja hüperaktiivsuse sündroom
Artikli kirjutamisel on kasutatud järgmisi materjale: