Nullenergia vanas majas

Marko Männik
taluperemees, arhitekt

Foto 1: elumaja talu keskel 20. saj alguses, fotograaf teadmata

Vana talu elumaja pärineb eeldatavasti juba 19. sajandist. Seda hoonet on korduvalt ümber ehitatud, ajahammas oli jätnud sellele sügava jälje ja lõpuks, enne meie pere kätte jõudmist 2006. aastal, olid kõik konstruktsioonid väga halvas seisukorras, mistõttu tuli käsile võtta kapitaalne rekonstrueerimine.

Kui tavaliselt  ehitatakse maja vundamendist katuseni, siis vana majaga juhtub tihtilugu vastupidi – kõigepealt vahetatakse katus ja vundamendilappimine jääb lõpupoole. Nii juhtus ka selle majaga.

PÕHIMÕTTED, kuidas hoonet rekonstrueeriti ja milliseid materjale valiti, olid ajendatud eelkõige energia ja ressursisäästlikkusest. Loomulikult oli oluline materjalide mõistlik hinnaklass ja nende tootmiseks kulunud energia osakaal. Oluline eesmärk oli säilitada vana maja tunne, seda eelkõige detailide renoveerimise või samasuguste profiilidega asendamisel. Loomulikult sooviti hoone kohandada tänapäeva nõudmistele vastavalt funktsionaalseks ja vähe energiat tarbivaks.
Eesmärk oli näidata, et detailides järelandmisi tegemata saab vanas majas energiat säästa, seda nii traditsioonilisel viisil ehitades kui ka ekspluateerides.

KATUS, mille vahetamist oli juba alustatud, tuli asendada. Otsustati paigaldada kivikatus. Külma pööningu asemele sooviti kõikide katuseosade alla rajada soojad toad, mistõttu tuli ehitada katuslagi, mille sarikate vahed soojustati 300 mm paksuse ja pennidel 450 mm paksuse tselluvillaga.

Et vana maja välisilme oleks ajastutruu, valmistati vanade sarikaotste järgi profileeritud räästakandurid. Kuna otsaseinte viilupennid ja ehispostid olid hävinenud, käidi ümbruskonnas otsimas samast ajastust pärit maju, mille arhitektuuri eeskujuks võttes saaks renoveeritavale hoonele valmistada uusi detaile. Samuti uuriti hoonest säilinud vanu fotosid.

Foto 2: elumaja rekonstrueerimine 12.11.2008, Marko Männik

Korstnapitsid tuli laduda uued. Punane telliskivi, mida selle ladumiseks kasutati, oli põletatud 20. sajandi alguses käsitsi, sest see peab kauem vastu.

SISE- JA VÄLISSEINAD on elumajal palkidest. Kuna paljud välisseinapalgid olid mädanenud katuse läbijooksmiste tõttu, tuli palju seinamaterjali asendada. Asenduspalk saadi hoone siseseinte lammutamisel, kuna osa vaheseintest eemaldati suurema elutoa saamiseks. Välisseinad soojustati märjalt paigaldatava tselluvillaga ca 100 mm paksuselt, seejärel paigaldati tuuletõke, tuulutusroov ja voodrilaudis.

VAHELAGI, mille eelmine omanik oli katnud metallkarkassil kipsplaadiga, osutus avamisel ülihalvas seisukorras olevaks. Peaaegu kõik talad olid läbi mädanenud, osaliselt küll uute palgiotstega plommitud, kuid töö oli tehtud ebaprofessionaalselt, mistõttu talad olid kaotanud oma kandevõime. Et raske kivikatus hoonet laiali ei lükkaks, ühendati müürilatid  ajutiste tõmbidega, lammutati olemasolev vahelagi ning asendati uuega. Esimese korruse lagi viimistleti laudadega. Talade vahed täideti keramsiitkruusa ja tselluvillaga. Enamikus  põrandates oli kasutatud laiu, enamjaolt valge tooniga seebitatud põrandalaudu. Selline viimistlusviis on väga vana ning sellise põranda teostamine ja hooldamine on oluliselt odavam ja lihtsam kui põrandate õlitamine.

AKNAD, UKSED ja välisvooder valmistati originaalprofiilide eeskujul. Akende sisemised talveraamid asendati kremoonidega suletavate klaaspakett-raamidega, kuid akende jaotus ning prosspulgad valmistati vanade eeskujul. Kuna algseid välisuksi polnud säilinud, siis valmistati uued, järgides sellest ajast pärit uste kujundusi. Suurt tähelepanu pöörati vana majaga sobivatele detailidele – akende ja uste hinged, sulused, haagid jms. Tahveldatud siseuksed restaureeriti ja kohandati uute laiustega.

SISEVIIMISTLUSES on kasutatud ainult looduslikke materjale ning välditud moodsaid tehismaterjale. Peaaegu kõik seinad ja laed on krohvitud pilliroomatil lubikrohviga ning värvitud kaseiin- ja linaõlivärvidega või paigaldatud pabertapeedid. Väikest seinalõiku katab savikrohv. Lubjaga krohvimine nõuab eelteadmisi ja kogemusi, kuid on vanas majas sobiv viimistlusmaterjal. Savikrohviga võrreldes on lubikrohv tugevam ning väärikam. Välditi tänapäevast nö. kiiret kipsipanekut, kuna ajalooliselt pole sellist ehitamisviisi olnud. Kõik krohvid ja viimistlusmaterjalid valmistati ise ajaloolisi retsepte eeskujuks võttes. Nende kokkusegamine on jõukohane igale koduehitajale.
Mööbel on omatehtud, täispuidust ning värvitud-vahatatud, taaskasutatud on ka vanu esemeid. Näiteks vannitoas on vana malmvann.
Kuna majas on kasutatud ainult traditsioonilisi looduslikke materjale, siis selle tulemusena oleme saavutanud tunnetuslikult positiivsete osakestega täidetud siseruumi.

Foto 3: sisevaade 18.02.2013, Marko Männik

TEHNOSEADMED on paigutatud kompaktselt 4 m² suurusesse tehnoruumi. Seal paiknevad kõik maja säästlikuks toimimiseks vajalikud siseseadmed – maasoojuspump, vee- ja akumulatsioonipaak, rootorsoojusvahetiga ventilatsiooniseade, mürasummutid ja muud väiksemad toruvidinad. Kuna kõik on paigutatud kompaktselt, siis paigaldamisel tuli arvestada kindla järjekorraga.
Väljas paiknevad soojuspumba kollektortoru (2×300 jm), päikeseenergiakollektorid ja pv-paneelid.

Foto 3 ja 4: kollektorid ja pv-paneelid 15.03.2013, Marko Männik

EHITUSTÖÖD tehti enamjaolt oma pere jõududega. Mõningal määral palgati abilisi, krohvimine ja pottsepatööd usaldati meistritele. See nõudis küll suhteliselt palju aega, tõhusat enesetäiendust ja füüsilist pingutust, kuid see osutus võimalikuks tänu pereisa omandatud erialale ja huvile ehitamise vastu. Ehituskaugetel inimestel on mõistlik usaldada oma ala professionaale.

Foto 5: elumaja 17.10.2013, Marko Männik
  • elamu köetav pind 170 m²
  • kogu hoone energiavajadus aastas kokku on hinnanguliselt ca 11000 kWh (küte, ventilatsioon, majapidamiselekter, valgustus).

Elektrienergiat kulus ühes aastas 8000 kWh + ca 3 rm küttepuid. Hoonet köetakse täisvõimsusliku automaatse maasoojuspumbaga ja kaminat või pliiti köetakse puudega elava tule tõttu. Loomulikult on perele oluline ka selle energiaallika loodussääslikkus, sest oma talu metsatukas kukub puid pidevalt ümber ja nende saagimise-lõhkumise “füüsiline pingutus” asendab pereisale spordisaalis käimist.

  • Sooja vee tootmiseks on katusel  9,6 m² pindalaga päikesekollektor (3,9 kW). Soojusenergia salvestatakse 700 l akumulatsioonipaaki.
  • Elektrienergia toodetakse kohapeal põllule paigaldatud 72,6 m² pv-paneelidega (11,4 kW, inverter max 10 kW). Aastaga on toodetud 12800 kWh. Soojal ajal müüakse ülejääv elektrienergia võrku ja talvine puudujääk ostetakse juurde. Seega on tegemist nö nullenergiamajaga.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga