Uudised

Kodu on südames
Ene Pajula, EKKÜ

Eesti Kodukaunistamise Ühenduse (EKKÜ) ja Nõo Reaalgümnaasiumi korraldatud esseekonkurss „Eestimaa on meie kodu“, millest kutsuti osa võtma Tartu-, Põlva- ja Valgamaa gümnaasiumiõpilasi, on lõppenud. Teemad, millest kirjutada, olid „Kust algab kodu?“, „Mis teeb õuest koduõue?“, „Kodu kui rahvuskultuuri kandja“ ja „Kodu sääl, kus kotid maas?“
Osavõtt konkursist ei olnud just arvukas, sest Nõo Reaalgümnaasiumist, Värska Gümnaasiumist ja Valga Gümnaasiumist esitati kokku vaid kaheksa tööd. Ometi ei saa seda konkurssi pidada ebaõnnestunuks, sest esseede tase oli ühtlaselt väga kõrge. Žüriiliikmetele (Tartu Mart Reiniku Gümnaasiumi õpetaja Tiiu Kruus, EKKÜ keskjuhatuse liikmed Priit Herodes ja Ene Pajula) avaldas muljet noorte inimeste sõnaseadmisoskus ning soe suhtumine oma kodupaika. Priit Herodest rõõmustas eelkõige see, et kõigi osalenud noorte inimeste töödest jäi kumama kodukaunistamisliikumise taastaja president Lennart Meri 1998. aastal väljendatud tõdemus: kodanik algab kodust.

Esikohale seadsid žürii liikmed üksmeelselt Nõo Reaalgümnaasiumi õpilase Kadri Johansoni töö „Kodu sääl, kus kotid maas“ õpetaja Heily Soosaar.
Essee on kirjutatud väga hea poeetilise sõnaseadmisoskusega: „Kodul on soojad ja elavad seinad. Olen juba väiksest saati mõelnud oma kodust kui elavast ja hingavast objektist, kellel on tunded. Kui me perega suviti mitmeks päevaks mere äärde sõitsime, oli lahkudes mu hinges värin: mis siis, kui kodu on nüüd üksi ja kurb?“
Kadri Johansoni essees avaldus ehe Eesti identiteet – tugev kodupaigatunne, enda seostamine mingi kindla maalapikesega, olgu see kortermaja õu või Eesti üldiselt. Ühelt poolt on tähtis teada, et noored pole oma identiteeti veel kaotanud, teisalt jääb selline suhtumine tänapäeva globaliseeruvale maailmale jalgu. See on noorele inimesele raske valik – jääda kodupaigale truuks või – mis suurema eduga kahtlemata kaasneb - lahustuda laias maailmas.

Teise ja kolmanda koha väljaselgitamine osutus tööde ühtlase taseme tõttu väga raskeks, nii otsustati, et neid kohti jäävad jagama Nõo Reaalgümnaasiumi õpilase Tõnis Tokmani töö „Kust algab kodu?“, õpetaja Heily Soosaar, Värska Gümnaasiumi õpilase Helen Saare „Mis teeb õuest koduõue?“, õpetaja Ilme Hoidmets, Värska Gümnaasiumi õpilase Kermo Kuke „Kust algab kodu?“, õpetaja Ilme Hoidmets ja Valga Gümnaasiumi õpilase Kairi Piiri töö „Kodu seal, kus kotid maas“, õpetaja Marelle Kansonen.


Tõnis Tokmani
essee oli väga hästi teemasse kirjutatud, loogiline ja hästi loetav arutlus. „Kas kosmopoliitsetel inimestel on kogu maailm kodu või polegi neil kodu? Mis on need elemendid kodus, mis loovad just õige tunde? Kust algab kodu?“ küsib autor, ja jõuab vastuseni: „Kodu algab sealt, kust algab inimese kindlustunne.“
Võrdlus nö maailmakodanike ja paigatruude inimeste vahel on praegu väga ajakohane, justkui jätk Kadri Johansoni esseele. Võib-olla pole tulemus päris see, mida oleksime sõnaselgelt oodanud, st. et kodu on just seotud ühe kindla maalapikesega, aga huvitav ja vajalik teemapüstitus sellegipoolest.


Helen Saare
essee on ülemlaul Setumaale, see on just see, mida tahaksime kuulda ja lugeda, ent seda meeldivam on tõdeda, et see jutt tuleb südamest. Kirjutatud heas eesti ja setu keeles.
„Kodu on koht, kuhu tahetakse alati tagasi tulla, kus on turvaline ja hea olla; mis ei unune kunagi,  mis on omamoodi eriline ja armas,“ kirjutab Helen Saar ja jätkab: „Koduõu on midagi rohkem kui ühele perele kuuluv maalapp.  Minul on hea olla Setumaal.“
Tiiu Kruus rõhutab oma hinnangus, et Helen Saar väärtustab setu keelt ja kultuuri, tunneb ühtekuuluvustunnet kõigi setodega. Tajutav on siiras huvi oma kandi kultuuri ja ajaloo vastu, kirjutaja ei häbene oma päritolu ega põe seda, et on maalaps, vaid kirjutab sellest uhkusega.


Kermo Kuke
töö eristub Tiiu Kruusi arvates teistest oma filosoofilisema käsitluse poolest: „Koduks olen endale mina ise, sest minu hing ja mõistus elavad minu kehas.“  Huvitav on just see, et kirjutaja ei alusta oma lugu kodust kui keskkonnast, vaid alustab endast: „Kodu ongi seal, kus inimese hing ja mõistus end koduselt tunnevad.“  Iseenda juurest liigub ta edasi kultuuri ja alles siis kodu kui koha juurde. Ükskõik, millest autor ka ei räägiks, jõuab ta ikka tagasi inimese kui indiviidi  juurde, näit. kodu algab mõtlemisest; „...vaatan enda sisse ja saan aru, kuhu ma tegelikult kuulun. Kodu on kõige parem hingest otsida.“ Ja siit edasi kirjutades jõuab autor tõdemuseni, et... kodu näeb välja ilmselt selline, nagu on inimese suhtumine maailma. Oma essee lõpetab Kermo Kukk nii: Eesti vanasõna ütleb, et hulgusel on kodu kõikjal. Mina olen hulgus, kuid minu kultuur on minu sees ja see tekitab tunde, et ma olen kodus, ükskõik, kus ma ka ei viibiks.“
Antud töö laiendab esseekonkursi dimensiooni, viies mõisted kodu ja koduõu abstraktsemale tasandile.


Kairi Piiri
esseed hinnates märkis Priit Herodes, et tegemist oli ühe lühema, kuid hingestatud, teistest erineva vaatenurga alt kirjutatud tööga. Kuigi autor pole saanud nautida püsivat kodupaika, on pidanud üle elama mitmeid kolimisi, on ta suutnud luua enese ümber turvalise vaimse ruumi lähedastest inimestest. Kaunid on essee lõpuread: „Ei, kodu ei ole seal, kus kotid maas. .... Kodu moodustavad perekond sinu ümber, sõbrad lähedal, tuttavad teed ja puud maja lähedal, sõbralik naabrikoer üle tee aiast,kriuksuv värav ja mälestused. Kodu on südames.“

Kokkuvõttes võib öelda, et kuuldused sellest, nagu ei oskaks tänapäeva gümnaasiumiõpilased lugeda ega kirjutada, ei vasta tõele.

EKKÜ ja Nõo Reaalgümnaasium tänab kõiki osalejaid ja juhendajaid-õpetajaid.

Kohtume järgmisel aastal!