(kohandatud ajakirjas Õu ilmunud samanimelisest artiklist)
Mu eesmärk on säilitada looduslikku keskkonda nii palju kui võimalik. Muruplatsi lähedale jätan alles aasa, kus kasvavad põllulilled ega muuda metsa pargiks. Ma jätan surnud puud või tormimurru või murdunud oksad metsa maha niimoodi, nagu need seal on, et nii rähnid, oravad kui ka rebased tunneksid end hästi. Külast jääb mulje, et inimene elab seal kooskõlas loodusega. Murust ei leia sa ühtki jaaniussi, aga kui pimedus laskub Amatciemsi kohale, siis märkad sa rohu sees säramas sadu väikesi „silmi”. Suvel kostab tiikidest minu kiituseks konnakoor, sest konnad elavad ainult väga puhtas, saastamata keskkonnas.
Tõlgitud tsitaat Amatciemsi tutvustavalt kodulehellt.
Siin valitseb loodus. Mitte inimene.
Sissejuhatus
Uhke, eraldiseisev kinnisvaraküla Amatciems asub Cesisest 12 km lõuna pool, Amata jõe ääres. Maani ulatuvate rookatustega ehitud Hollandi stiilis massiivsed palkmajad mõjuvad autoaknast vaadatuna kui „Sõrmuste isandast” tuntud Kääbikla visualisatsioon. Jalutuskäik järvekeste ja küngaste vahel, kus siin-seal piiluvad metsatukkadest välja pisut ülepingutatud mõõtudega muinasjutumajad, sunnib esmapilgul õlgu kehitama: maaliline ja omapärane, postsovetliku alatooniga uusrikastele mõeldud kinnisvaraarendus, kus erinevalt sadadest keset põldu ehitatud küladest tundub olevat hoopis enam tähelepanu pööratud maastiku-hoonestuse koostoimimisele. Ent jätkates jalutuskäiku koos arenduse taga seisva visionääriga, avanevad hoopis uued vaated, mis kindlasti ei ole igapäevases planeerimispraktikas tavapärased.
Alljärgnev lugu ongi kirja pandud paari meeldejääva külaskäigu põhjal Amatciemsi 2011. ja 2012. aastal.
Utoopia sünd
Tänane Amatciems on selle looja Aivars Zvirbulise nägu. Ehkki, kui ta 1990-te algul Cesise külje all saada olnud ja kohalike talumeeste poolt palgipuust tühjaks lõigatud ulatuslikud metsaalad ära ostis – seda oli kokku ligikaudu 3000 ha, sealhulgas ka endine karjäär ning hulganisti madalate küngaste vahele peitunud soomülkaid – ei unistanud ta praegustest maastikest. Oma sõnutsi tüdis edukas kartograafiaärimees ühel hetkel linnaelust ära, müüs maha oma firma ning hakkas otsima kohta, kust saaks maailma rahumeeles eemalt vaadata, kaotamata seejuures ühtki võimalust ega mugavust, mida linnamaailm pakub. Riia poolt vaadatuna täielikus kolkas asuv rüüstatud soine mets tundus olevat just sobiv koht, kuhu tagasi tõmbuda ja omaenda moodne villa rustica rajada. Helesinise unistuse algstsenaarium nägi ette residentsi endale ja võib-olla mõnele paremale sõbrale, kes samuti hindaksid rahu ja vaikust.
Endise orienteerujana ja ka oma ametist tulenevalt väga hea reljeefitunnetusega inimesena hakkas talle ühel jalutuskäigul oma maavaldustes tunduma, et rikutud maastikuosad võib suhteliselt väikeste töömahtudega taastada või ümber kujundada nii, et kogu maastik muutuks isikupärasemaks ja kaunimaks. Nii sündis raiejärgsete koledate kallastega soomülkast esimene loomuliku toitega järv, mille kuju järgib madalate künkanõlvade joont. Väljakaevatud pinnas andis võimaluse kohendada järve ümbruse pinnavormid sujuvamaks, rõhutada nende kõrgust ja iseloomu. Kuna töö käigus säästeti kasvavat taimestikku nii palju kui vähegi sai ning järgiti neid võimalusi, mida maastik ise ette andis, oli tulemus suurtest mullatöömahtudest hoolimata üllatavalt maaliline ning ümbritseva loodusega kooskõlas. See julgustas ja inspireeris maastikku ümberkujundama juba laiemal alal. Umbes samal ajal tekkis mõte pakkuda linnast põgenemise luksuslikku võimalust teistelegi inimestele. Selle mõtte ajel alustati 2004.a. ligi 500 ha suurusel maa-alal suurejoonelist, kuid samas ka diskreetset kinnisvaraarendust.
Luksusliku olemise koht
Amatciemsi maastik on tõepoolest eriline: lugematud suured ja väikesed järved, mida kohati ehivad maalilised saarekesed, moodustavad kõrgete ning madalate metsaste küngaste vahel keerulisi mustreid. Reljeef on vahelduv, kohati isegi hullumeelne – uskumatu, et suures osas on see kõik tehislik, sest näeb välja täiesti looduslik. Küngaste, metsatukkade ning järvede vahele poetatud kopsakad puitmajad (vt ka foto 4) peituvad maastikku nii osavalt, et kruusasel kitsal teel jalutades avastad siit-sealt metsatukkadest või seljakute tagant piiluvad katusenurgad või aknasilmad vaid juhuslikult (fotod 1, 5-6).
Ometi võib plaani vaadates eeldada, et hoonestus on pigem tihe. Nukumajalikult mõjuvad hooned, mille ehituspõhimõtted on kogu alal rangelt paika pandud, paigutatakse maastikku selliselt, et akendest, treppidelt, terrassidelt ja rõdudelt avanevad vaated maastikule, kuid mitte teedele ega naabervaldustesse. Hooneid varjab reljeef ning nimme kasvama jäetud ja vajadusel tihendatud looduslik mets, isegi võsa. Seepärast, kui seisad ühe järvekese kaldale ehitatud maja puitterrassil, tekib tahtmatult tunne, nagu poleks naabruses kilomeetrite kaugusel mingit asustust (fotod 2-3).
Privaatsus – Amatciemsis tähendab see aga vaikust ning häirimatut rahu – saavutatakse reljeefi kavakindla modelleerimisega, võttes arvesse selle väljakujunenud olemust ning säilitades maksimaalselt taimestikku. Aivars Zvirbulis, kes ise kogu seda masinavärki veab ning oma valduste vähimategi detailidega kursis on, ütleb, et kõige tähtsam on kohe alguses näha tervikut. Arendustegevuse filosoofia on luua elamiseks hea koht, mis loob kujutluspildi Lätimaa Eedenist, kasutab looduslikke tehnoloogiaid ja materjale ning püüab maastikku ümber kujundades säilitada ning soodustada selle looduslikku regulatsiooni. Kogu planeering toetab loodust ning looduslikkust – loobutud on reeglipärastest krundikujudest ning maa-ala on jaotatud nii, et kõigis tulevastes omandisuhetes saaks ruumi minimaalsete konfliktidega liigendada võimalikult looduslähedaselt. Kruntideks jagamisel on aluseks võetud olemasolevad looduslikud üleminekualad ja barjäärid, kuid väga paljudes kohtades on krundi piiri kavandamisel arvestatud ka sellega, et maksimaalse privaatsuse tagamiseks ja üldise loodusliku ilme säilitamiseks saaks maastikku ümber kujundada nii, et vajalikud barjäärid ja üleminekud tekiksid maastiku ümberkujundustöödega. Mõnikord on selleks siiski tarvis läinud ka äärmuslikku sekkumist. Zvirbulise väitel on ta kohati olnud sunnitud muutma maapinna kõrgusmärke kuni 18 m ulatuses (fotod 5-6)!
Tähelepanuväärne pole aga geomeetrilistest krundipiiridest loobumine või mastaap ja julge ning meeletumahuline reljeefi muutmine iseenesest, vaid tööde tegemise meetodika ja suhtumine toimuvasse. Kui saab, siis ei muudeta midagi, aga kui sekkumine osutub vajalikuks, siis see läbi ka viiakse, kusjuures alati võetakse arvesse üldist pilti, mitte ainult konkreetset krunti või vaadet.
Mullatööde käigus taimestik eemaldatakse ja siiratakse kohe sinna, kus mullatööd on juba tehtud. Kui muutunud kasvukohatingimused seda soosivad, siis istutatakse ümber või siiratakse mullatöödega muudetud alale isegi rohttaimestik ja sammal, rääkimata puudest-põõsastest. Ümberistutustööd tehakse väga suurte mullapallidega, mistõttu kasvamaminek on üldjuhul tagatud. Suurtele ümberkujundatud nõlvadele, kuhu looduslikke taimi ei jätku, külvatakse tavaliselt heintaimede segu ning pinnad liigendatakse kohalikke puittaimi kasutades mitmeliigiliste massistutustega. Üldises maastikukujunduses ei kasutata põhimõtteliselt võõrliike. Tõsi, mõnel avatumal krundil võivad elanikud hoone vahetusse lähedusse istutada oma maitse järgi ilutaimi, mida nende soovil siis rohkem või vähem intensiivsel thooldatakse. Uute ehitusalade loomisel alustatakse teederajamisest, kaablite ning torustikepaigaldamisest, samuti üldisest maastikukujundusest ning olemasolev haljastus istutatakse või kujundatakse vajadusel ümber kohe, tavaliselt veel enne hoonete ehitamist, et anda siiratud või istutatud taimestikule aega kohaneda ja end võimalikult kiiresti taastama hakata. Zvirbulise sõnul on tingimuste loomine võimalikult liigirikkale taimestikule oluline otsekohe, juba mullatööde käigus, et tekiks elujõuline ja, mis põhiline, iseuuenev haljastus. Nii elujõuline kui ka iseuuenev haljastus on maksimaalset looduslikkuse taotlust arvestades esmatähtis ka koha esteetilise kuvandi jaoks, kuid see loob elupaiku ka metsloomadele ja lindudele, kellest ei pidavat Amatciemsi elamualal juba praegugi puudust olema. Et metsloomad võiksid vabalt liikuda, on majade ümber keelatud näiteks piirdeaedade kasutamine võikoduloomadelubamine vabalt jooksma nii oma krundile kui ka mujale. Looduskesksusest räägib ka Amatciemsi elanike kohustus talvisel ajal oma krundi piires järvekeste jäässe auke puurida, et tagada kaladele jm vee-elustikule piisaval hulgal hapnikku. Tehisjärved ise on samas kõik loomuliku toitega, rajatud endiste soiste lohkude kohale nii, et ei oleks tarvis pumbata ega geomembraane kasutada. See tagab puhta ja selge vee, mida asjaosaliste sõnutsi võiks vabalt juua ka otse järvekestest.
Majade õuealad ning osalt ka järve-äärsed niidud on loomulikult intensiivselt hooldatud, mõne majajuurde on istutatud ilutaimi jne, kuid see on kavandatud nii, et juba üsna varsti avastad end taas mõnest järveäärsest metsatukast, kus võimutsevad puud, samblad, sõnajalad ja ämblikud.
Loodusega kooskõlas elamise soov ei avaldu üksnes loodust arvesse võtvas maastikukujunduses või loodusest õppimises, vaid ka hoonetes, mida Amatciemsis ehitatakse. Siinse ala jaoks on esialgu välja töötatud kolm majatüüpi. Zvirbulis möönab, et omal ajal projekteerimislaual sündinud kavandid on saanud mahult pisut liiga suured – viga, mille ta lubab parandada, kui algab planeeringu teise etapi rakendamine naaberalal. Kuna klient võib valida, kas ta ostab krundi koos majaga või ainult krundi, siis peetakse teretulnuks ka hoonete erilahendusi – seda muidugi juhul, kui need arvestavad planeeringuga kehtestatud piiranguid, mis on üsna ranged. Ühelt poolt tuleb arvestada juba väljakujunenud arhitektuurse keelega, mis tuleneb muinasjutuhõngulistest tüüphoonetest, mille stiil ja miljöö ei ole kindlasti kõigile meelepärased. Teiselt poolt on ette antud ka materjalid ning ehitustehnoloogiate valik, mida jälgides saab hooned rajada võimalikult ökoloogilistest ning tervislikest materjalidest, kasutades seejuures maksimaalselt kohalikku ehitusmaterjali, sh kivi ja liiva, mis ehitustegevuse tõttu välja kaevatakse või puitu, mis nagunii tuleb maha võtta. Nii hoonete eksterjööris kui ka interjööris domineerivad naturaalne puit, pilliroog, looduslik kivi jt naturaalsed viimistlusmaterjalid. Märkimisväärne on hoonete küttesüsteem, mis on igal majal eraldi lahendatud kuni 110 m sügavusele ulatuva geotermilise soojuspumbaga. Iga maja muudetakse hubasemaks kamina ja soovi korral ka sisseehitatud ahjudega. Energiasäästlikud pooleteistkordsed majad on kavandatud nõlvadele nii, et hoonete lõunaküljed avaneksid päikesele, oleksid idast ning läänest puhuva tuule eest kaitstud haljastusega ning põhjakülg jääks tuult tõkestava haljastuse või künkanõlva taha. Energiakulu ning saastekoormuse vähendamiseks on väljaehitatud tsentraalne kanalisatsioon, mis üldjuhul on isevoolne. Pumpamist kasutatakse vaid äärmisel juhul üksikute majade juures. Ka puhastusseadmed on loomulikult „rohelised“.
Ärimees, ökofilosoof, arhitekt ja maastikukujundaja…
Aivars Zvirbulis on Amatciemsi visionäär, maastikukujundaja, ehitusjuht ja kinnisvaraarendaja ühes isikus. Loomulikult on tal abilisi, kuid just planeerimise ja projekteerimise koha pealt näeb Zvibulis, et selliseid arhitekte ning maastikuarhitekte, kes suudaksid sellistes mastaapides ja eelkõige tervikut silmas pidades otstarbekalt ning säästvalt planeerida, vaimusilmas muudatusi näha ning objektiivselt kõike kaasnevat modelleerida, Lätis praktiliselt ei ole. Amatciemsis on saanud kätt proovida mitmed arhitektid ja maastikuarhitektid, kuid Zvirbulise sõnul hakkavad nad kõike algusest peale uuesti nö „puhtale lehele“ kujundama, suutmata näha maastikku ning üldist miljööd. Samuti on väga raske leida ehitajaid, kes oskaksid olemasolevat loodust väärtustada ja säästa. Nii on suur osa Amatciemsi ideedest sündinud üheainsa juba hallipäise, kuid noorusliku ja rõõmsameelse mehe peas ning kantud tema käeviipeid järgides masinate abil maastikku.
Amatciemsi haldamiseks on loodud viis firmat, mis tegelevad müügi, ehitamise, hooldamise, mööbli tootmise, maamõõdu ja projekteerimise ning paljude muude asjadega. Aivars hoiab ise kõigel silma peal, kuid erilise hoole all on just maastikuehituslikud tööd. Üht uut, alles rajamisjärgus järve näidates ütleb ta, et tööde ajal viibib ta objektil vahel kogu päeva, kuid kiirel ajal püüab ta käia töid üle vaatamas vähemalt iga kahe tunni tagant – nii on tagatud, et tema mõte realiseerub unistusele kõige lähedasemal kujul.
Utoopia piirid
Aivars Zvirbulis seletab muheledes, et kuigi kogu seda kinnisvaraarendust juhitakse kui äriettevõtet, pole raha siin esmatähtis. Tema ettevõtetesarendatav kinnisvara loob ja väärtustab kvaliteetruumi, mille märksõnadeks on loodus, vaikus ja rahu ning lahkumine linnast, loobumata seejuures elementaarsetest mugavustest, mida muidu pakub vaid linn. Amatciems toob kokku teatud tüüpi inimesed, kes otsivad luksuslikku „põgenemiskohta“ ning ei pelga esmapilgul karmi kodukorda. Vaikust ja rahu saab vaid siis, kui seda hindavad ja vastavalt käituvad kõik osapooled. Igaüks peab endalt küsima, kas ta on nõus idülli nimel loobuma näiteks õigusest teha ilutulestikku või kuulata valju muusikat igal kellaajal ja seal, kus tahtmine tuleb? Vastutasuks pakutakse puhast elukeskkonda, vaikust ja pilkast öist pimedust, mis maailmas on muutunud haruldaseks. Need haruldased väärtused kuuluvad orgaaniliselt Amatciemsi juurde – ja kui hoolega järele mõelda, siis kas ei kaalu need üles tüütuvõitu reegleid ja kohustusi, mis krundi omandamisega kaasas käivad. Või lõppeks – kas need kohustused ongi nii väga tüütud …
„Kääbiklat“ eraldab muust maailmast tõkkepuu. Ühelpool on unistus, teisel pool tegelikkus. Amatciems on oma olemuselt ambitsioonikas, moodne ning eksperimentaalne. Kuid erinevalt paljudest teistest ambitsioonikatest katsetustest ei vastandu Amatciemsi tehismaastikud loodusele, vaid elavad sellega koos.
Kui mõelda tegelikule säästlikkusele, sellele “päris ökole”, siis kindlasti on medalil ka teine pool. Kõik need mahukad mullatööd, ehitiste kontsentratsioon ja ehitusmahud ei ole iseenesest eriti säästlikud. Kas muudetud maastikus võivad mingi aja möödudes tekkida pendelefektina kumuleeruvad probleemid, mis nõuavad saavutatud ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks uusi investeeringuid? Või kas tekivad mingid muud tagasilöögid? Seda näitab aeg. Seni aga on Amatciems hea näide pisut teistsugusest mõtteviisist, kui ollakse harjunud nägema tavapärase kinnisvaraarenduse puhul.
Sulev Nurme
Tartus, 28. novembril 2012