Pehmed okkad, magus lõhn
Tekst: dendroloog Aino Aaspõllu
Jõuluajal toob eestlane tuppa enamasti kahara kuusekese, mis sirgunud metsalagendikul või kraavipervel. Kesk-Euroopas on armastatuim jõulupuu aga hoopis nulg, mida kasvatatakse spetsiaalsetes istandustes.
Väliselt sarnaneb nulg kuusega, asjatundmatu inimene võib nad kergesti segi ajada. Nulu ja kuuse erinevus on siiski selgelt märgatav. Nulu koor on tavaliselt hallikas ja sile, kuusel pruunikas ja kare. Nulu okkad on pehmed ja tömbitipulised, kuusel jäigad ja teravatipulised. Nulu käbid on okstel püsti nagu küünlad, kuusel alati rippuvad. Nulul on eriliselt magus lõhn.
Nooremas eas võib nulu segi ajada ebatsuugaga, mille koor on algul samuti sile ning okkad pehmemad kui kuusel. Vahet saab teha pungade järgi, nulul on nad tömbid, ebatsuugal pikad ja teravad (värtnakujulised).
Kuid ka vanemas eas võib nulg ebatsuugaga segi minna. Kärdlas kasvab näiteks hariliku ebatsuuga roheliseokkaline teisend, mille tüvi on kaetud paksu elastse korbaga. Seetõttu peavad isegi kohalikud asjatundjad teda korginuluks, jättes tähele panemata puu all lebavad sagrilised käbid. Nulu käbid on tihedad, kompaktsed, maha langevad nad pärast seemnete valmimist soomushaaval, jättes okstele püstised käbirootsud.
Üsna tujukas puu
Nulg vajab viljakat mulda ja puhast õhku. Teda tuleb kaitsta metskitsede ja põtrade eest, kes nulu omapärasest lõhnast ärritudes võivad puu koort kõvasti kahjustada ning oksi lõhkuda. Põdral on naljaasi murda möödaminnes ära isegi 3 meetri kõrguse puu latv, sokkudel sarvedega ära koorida 100 aastase puu tüvi.
Nulud taluvad väga hästi varju ning kärpimist. Meil kasvavad liigid on esimestel aastatel väga aeglase kasvuga – nelja-aastane nulg on tavaliselt vaevalt 15 cm pikkune, hiljem kasv kiireneb. Nulud võivad sirguda kuni 30 m kõrguseks.
***
Eestis on nulgu ilupuuna kasvatatud juba üle saja aasta. Proovitud on paarikümmend liiki, kasutust on leidnud alla kümne.
Palsami nulg (Abies balsamea)
Üks esimesi Eestisse sissetoodud nululiike. Suuri mühkliku tüvega dekoratiivseid puid märkate vanades mõisaparkides. Palsami nulu tumerohelised alt valkjad okkad asetsevad võrsel nagu kammitult. Katsudes murduvad kergelt. Okkad on hästi aromaatsed. Liik on väga tundlik saastunud õhu ja happevihma suhtes ning vastuvõtlik haigustele ja kahjuritele. Haljastuses võiks kasutada palsami nulu madalat kompaktset vormi ‘Nana’, mida leidub üksikuis koduaedades.
Fraseri nulg (Abies fraserii)
Madalakasvuline puu, mille koonusjas võra on tihe ja korrapärane. Okkad on lühikesed, asudes okstel tihedalt püsti. Puu on kena vaid noorena, dekoratiivsuse kaotab juba 30-40 aastaselt.
Värd-nulg (Abies x phanerolepsis)
Fraseri ja palsami nulu hübriid, mis kasvab esimesest kõrgemaks ning on teisest tihedama võraga. Soodsates tingimustes kasvab ilusaks puuks. Liik on nõudlik mulla suhtes, ei talu saastunud õhku.
Euroopa ehk valge nulg (Abies alba)
Eestis kõrgemaks kasvav nululiik. Kuna valge nulg on külmahell, saab teda kasvatada ainult saartel. Suurimad valged nulud (kõrgus kuni 30 m, tüve läbimõõt 80-100 cm) kasvavad meil Hiiumaal Suuremõisa parkmetsas ja Vaemla pargis. Valge nulu okkad on pealt tumerohelised ning läikivad, justkui oleksid üle lakitud. Üks vähestest nululiikidest, mille pung on vaiguta.
Siberi nulg (Abies sibirica)
Meie vanade parkide ilusaim ja levinuim nululiik. Siberi nulu kitsas nõeljas tipp torkab juba kaugelt silma. Oksad ulatuvad maani ka vanemas eas. Ebakorrapärased, justkui sassi aetud okkad hoiavad võrsetipu poole. Puu kasvab kuni 30 m kõrguseks. Talub hästi varju. Kasvab ka niiskemas liikuva põhjaveega mullas. Ei talu saastunud õhku. Puu iga Eestis on umbes 90-100 aastat.
Jaapani nulg (Abies veitchii)
Ilus liik, aga nõuab palju ruumi. Võra on laikoonusjas. Tavalisest pikemad ja suhteliselt laiad okkad on pealt tumerohelised, alt lumivalged. Okkad on kaldu võrse tipu poole. Jaapani nulgu leidub Eestis vähe. Ilus allee on Tihemetsas, üksikud puud kasvavad Järvseljal jm.
Korea nulg (Abies koreana)
Kõige madalam meil kasvavatest nulgudest. Jõgevamaal, Söe arboreetumisse paarkümmend aastat tagasi istutatud 50-puuline nulusalu on sirgunud vaid 2-3 meetri kõrguseks. Korea nulu võra on tihe, veidi ebakorrapärane. Lühikesed ja laiad tihedalt asuvad okkad on pealt läikivad ja tumerohelised, alt säravvalged. Käbisid hakkab kandma varakult. Tore on vaadata, kui juba 60-70 cm kõrgustel puudel on püsti väiksed, puhkedes purpurjad, hiljem pruunid käbid. Korea nulg on sobivaim liik koduaeda. Eriti huvitav on vorm ‘Silberlocke’.
Mäginulg (Abies lasiocarpa)
Kitsa tiheda sinakashalli võra tõttu peetakse üheks ilusaimaks nululiigiks. Eestis väga haruldane. Söe arboreetumis kasvab 50-puuline rühm. Eriti kaunis on hõbedane kompaktne vorm ‘Compacta’, mida võib imetleda Luua dendraariumis ja Tartu Puukooli dendraariumis.
Hall nulg (Abies concolor)
Teistest nululiikidest erineb pikkade (4-8 cm) ühevärviliste okaste poolest, mis asuvad võrsetel püstiselt ning suhteliselt hõredalt. Võra on laikuhikjas, värvus varieerub hallikasrohelisest hõbehallini. Tüvi laasub alt kiiremini ja tugevamini kui teistel nululiikidel. Noores eas kasvab aeglaselt, hiljem üsna kiiresti.
Hall nulg tunneb end hästi ka linnas. Mulla suhtes pole ta kuigi nõudlik, leppides ka vähem viljaka liivase või kivise kasvukohaga. Suurimad hallid nulud kasvasid Viljandimaal Heimtalis (kõrgus 1985. aastal 27 m), kahjuks murdis torm nad umbes 10 aastat tagasi maha. Ilus suur grupp vanemaid halle nulgusid kasvab Koerus, suurim grupp nooremaid puid on Söe arboreetumis.
Linnahaljastusse sobivad kõige paremini hall ja mäginulg, maale siberi ja jaapani nulg, koduaeda korea nulg.
Kahjuks viimastel aastatel on suurenenud suurima nulukahjuri- okkatäi levik. Vastuvõtlikumad kahjuritele on roheliste okastega nulud, hallil nulul need praktiliselt puuduvad.
Kui Teie aias on nulu okkad kaetud valgete täppidega, tuleb hakata puid pritsima sobiva mürgiga.