Rohelise mõjust

Üle viiekümne aasta Eesti Kunstiakadeemias (algselt riigi kunsttööstuskoolis, hiljem Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis) tulevastele kunstnikele ja arhitektidele esteetikakursust lugenud Leo Soonpää seletas oma definitsioonid alati lahti hästi lihtsate ja tavaeluliste näidete abil. Ta põhjendas seda sellega, et siis  jäävad need mõisted üliõpilastele hästi meelde.  Utilitaarsest ja esteetilisest suhtumisviisist  rääkides oli näide järgmine: talumees läheb hommikul uksest välja ja näeb – õues kasvab kask. Kui mees mõtleb, et sellest saaks häid halupuid, rehapulki jms, siis on see utilitaarne suhtumisviis, aga kui, et näe –  ilus puu teine, on tegu esteetilise suhtumisviisiga.

Kuidas need kaks ühilduvad ja kas üldse?
Kui president Päts 1936. aastal kodukaunistamise liikumise algatas, olid eesmärgid üsnagi mitmekesised. Veel samal aastal alustati  aktsiooniga, milles olid koos nii ilus kui ka kasulik pool. Nimelt jagati soovijatele  tasuta kuuseistikuid. Nii kerkisid talude hoonekobarate ja tarbeaedade tuulepealsetele ning põhjakülgedele kuusehekid.  Neid on siin-seal Eestimaa looduses tänagi näha, kuigi tihtipeale pole need enam pügatud.

Nagu eelnevastki selgus, ei teeninud hekkide istutamine aga sugugi ainult pelgalt esteetilist aspekti. Tegu oli ennekõike ikka hoonekompleksi ja õuna-ploomiaia mikrokliima parandamise ning soojema keskkonna loomisega. Tõenäoliselt polnud see toona üldse vendade Pätside väljamõeldis. Mitmekesise ja mitmerindelise kõrghaljastuse (eri kõrguses leht- ja okaspuude istutus koos eri kõrguses põõsastega) tuulekaitsvat mõju võime täheldada juba mõisates. Eks sealgi ole hooned varjulistes ja  päikest püüdvates tuulevaiksetes parkides. Ka mõisate puuviljaaiad olid enamasti kõrgete piirdemüüride ja hekkide varjus. Mõisad pole olnud algusest peale looduskaunid kohad, need on sellisteks kujundatud. Mõis oli ennekõike   majandusüksus, mille toimimine pidi olema jätkusuutlik ja kindlasti ka energiasäästlik.

Eesti Kodukaunistamise Ühendus on oma tegevuse taasalgatamisest alates  viimase viieteistkümne aasta jooksul tegelenud valdavalt esteetilise aspektiga, hinnates igal aastal kauneimaid kodusid. EKKÜ organisatsiooni ettepanekul on Vabariigi President autasustanud eramute omanikke, korteriühistuid, elamupiirkondi, linnaosasid, terveid valdu, tootmishooneid, spordikomplekse jm. Kõik see on parandanud Eestimaa heakorrastatuse taset, muutnud maa väljanägemist. Viimasest rääkis president Ilves ka tänavusuvisel kaunite kodude auhindade kätteandmisel Haapsalus. Ta andis edasi ühe hea tuttava ja kunagise Saksa kolleegi sellekohase tähelepaneku, kes üle mitmete aastate oli taas Eestimaad külastanud. Muutused olla olnud silmatorkavad. 
Ent on aeg edasi liikuda!
Järjest rohkem inimesi elab tiheasustuses, ka linnades: nii väikestes kui ka suurtes. See keskkond pole pikaajalise ja mõnigi kord hoolimatu või ainult kasu arvestava arengu läbi enam eriti hästi tasakaalustatud. Ei saa enam rääkida puhtast õhust ja pinnasest meie jalge all ega ka esteetilisest (loe: ilusast), tasakaalustatud ümbrusest ei kitsamas ega ka laiemas mõttes. Mida siis ette võtta?

Viimastel talvedel oleme hommikustest ilmateadetest kuulnud mõistet „tuulekülm“. Ilmajaam rehkendab väga täpsete valemitega välja selle, mitu kraadi langetab külm tuul meie kehale mõjuvat temperatuuri, manitsedes inimesi vastavalt siis soojemalt riietuma või lapsi külmapüha pidama. Selline mõju on ju üleüldine, ega´s inimene pole selles osas erand. Külm mõjub ühtviisi nii elusale kui ka elutule loodusele. Elame juba kord sellisel tuulisel maal!
Agaralt tegeldakse vanade hoonete soojapidavamaks muutmisega ja muidugi ka kohaliku energia: nii tuule- kui ka päikseenergia kasutuselevõtuga. Välja on töötatud tõhusaid insenerilahendusi ja tulemused on paljutõotavad ning mis kõige tähtsam  –  mõju on pikaajaline. Samas annab palju energiat kokku hoida, tehtut stabiliseerida ja elukeskkonda tervislikumaks muuta, kui  kujundame meid ümbritsevasse ehitatud keskkonda stabiilsema mikrokliima. Kas meid ümbritsevas hoonetevahelises ruumis on välditud tuulekoridore? Kas hoonegrupid on  kaitstud tuulte valdavatest suundadest? Kas uittuuled ei too meile nurga tagant pelka krigisevat silma ja hamba alla? Kas maapind meie jalge all tagab ikka tervisliku elukeskkonna? Need on küsimused, millele olude sunnil on maailmas vastuseid otsima hakatud.

Kas ja kuidas? 
1960.-80. aastatel nõuti hoonegrupi, aga ka iga üksiku hoone kavandamisel planeeringu või asendiplaani joonisele tuulteroosi. Tuulteroos näitab statistilisi tuulte suundi nii suve- kui ka talvekuudel. Vastavalt tuulte valitsevatele suundadele tuli siis kavandada ka mitmerindeline tuulekaitsehaljastus. Eriti oluline oli muidugi arvestada talvel valitsevate maksimaalsete tuulesuundadega. Siiski lõppesid need planeeringud ja  projektid aga kurioosumiga. Ehitusprojekti eelarvesse rehkendati küll kogu projektis ettenähtud haljastuse maksumus, kuid märkuste lahtrisse kirjutati „teostatakse ühiskondlikus korras“ ning seda summat ei liidetud ehituse eelarvesse. Nii hoiti ehitamise eelarvetes lihtsalt kokku. Informatsioon vajalikust tuulekaitsest ja seega soojemast ning esteetilisemast keskkonnast jäigi projekti kaante vahele. Tulevased elanikud ei saanud sellest kunagi isegi midagi teada. Tõsi, kütteõlid olid odavad ja energiatõhusust ei arvestatud. Nii tekkis meil nn. „alasti“ ehitamise „traditsioon“. Sama tendentsi jätkumist näeme ka praegu rohketes linnade lähipiirkondade põlluserva kerkinud elamurajoonides. Aga mille arvelt, kelle arvelt? 
Tänapäeva projekteerijad-planeerijad ei tunne enam isegi tuulteroosi-terminit, rääkimata sellega arvestamisest. Järelepärimine Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudist (EMHI) andis vastuse, et tuulteroosi on võimalik tellida iga asustatud punkti kohta Eestis, kus toimuvad ilmavaatlused. Tuulteroos tehakse tellimuse peale ja see maksab. Aga kindlasti oleksid need tänapäeval märksa täpsemad kui toona. Kas oleks aeg neid nõudma hakata? Sellega hoiaksime energiat kokku nii otseses kui ka kaudses mõttes.

Olgu siinkohal toodud ka üks näide vähestest eranditest – Räpina linna korterelamute kvartal. On ju Räpina see paik, mis on tuntud Eesti kõige pikemaajalise aiandushariduse andmise kohana (alates 1924. aastast). Siin on peetud iseenesestmõistetavaks, et majaümbruse haljastamisel tuleb silmas pidada nii päiksepaistet kui ka varju; hoonetevaheline ruum peaks olema kui elutuba värskes õhus. Selliste „elutubade“ sisustamine tehtigi valdavalt talgukorras, sest istutusmaterjali kasvatati kohapeal ju palju. Kindlasti on positiivseid näiteid teisigi, aga tervikuna võttes siiski vähe.

Viimastel aastatel pööratakse maailmas olude sunnil linnade, nende osade, üksikute hoonegruppide, aga  ka ühe eramukrundi piires olulistelt rohkem tähelepanu ajaolule, mille sisu võiksime kokku võtta mõistega elukvaliteedi parandamine  haljastatuse kaasabil. Koos energiatõhususega on kasutusele võetud mõiste roheluse tõhususest ehk efektiivsusest (inglise k. Green Factor, saksa k.Biotopflächenfactor, soome k. vihertehokkuus, rootsi k. grönytefaktor). Selle arvestamiseks on välja töötatud mõõdikud ja rehkendust peetakse Exeli tabeli vormis. 
Eestis sellealane kokkulepitud termin momendil veel puudub. Kogu teema on alles uus.
Roheluse efektiivsuse alla mahub laias laastus kogu keskkonnaalane tõhusus ja seda on hakatud mõõtma. Euroopas, sh ka Põhjamaades tehakse tõsist tööd, et ehitatud keskkonnas tuldaks paremini toime kliimamuutuste negatiivsete mõjudega. Tegutsetakse nii rohujuure tasandil ühe krundi piires kui ka detail- ning üldplaneeringu tasandil – igal vastavale mõõtkavale sobiva üldistusega.
Eesmärgiks on linnakeskkonna tõhusam ja mitmekesisem haljastamine, et hoonetevaheline välisruum oleks elamiskõlblikum mitmes mõttes. 
Milles siis on probleemid? Selgitan seda alloleva foto põhjal.

1. Liigne asfalteerimine. Pinnas kaotab pikaajalise liigse kuivuse tõttu oma tavapärased omadused ja seeläbi kannatab ehitatud keskkonna kvaliteet laiemalt (sakslased kasutavad sellisel juhul terminit „pinnase kinnipitseerimine“ (die Bodenversiegelung). 
2. Maapinna liigne kuivus kuni läbikuivamiseni ja sellest tulenev põhjavee vähesus. See tuleneb sadevete juhtimisest kanalisatsiooni, mille kaudu vesi juhitakse otseteed merre. Läbi on lõigatud vee loomulik ringkäik looduses. On takistatud pinnase normaalne funktsioneerimine.
3. Ebapiisav õhuniiskus ja -puhtus.
4. Keskkonna ülekuumenemine.

Kui rikume looduse kolme põhielemendi: maa, vee ja õhu tasakaalu, siis rikume elukeskkonna tasakaalu.
Rohealad muutuvad järjest väiksemaks ja neid jääb arvuliselt vähemaks. Tiheasustuses muutub roheline eluruum taimedele, loomadele, lindudele ja inimestele järjest kitsamaks. Alad on tihti killustunud ega moodusta eksisteerimiseks piisavat võrgustikku. Kui kirjeldatud probleemid liituvad, võivad  tekkida soovimatud väärarengud.

Millest alustada?
Euroopas on juba alustatud. Põhimõte ikka juba varasemast tuntud – mõtle kõikehaaravalt  (globaalselt), tegutse kohapeal (lokaalselt).
Inglismaal, kus meretuulte mõju on ehk suurem kui  Mandri-Euroopas, on esmajoones mainitud just üldplaneeringu taseme tähtsust. Muidugi käsitletakse peale tuulekaitse ja toimiva rohevõrgustiku kompleksselt ka teisi detaile kuni komposteerimiseni välja. 
Berliinis, kust mõiste – roheluse efektiivsus –  ja kogu liikumine Mandri-Euroopa, sealhulgas ka Põhja-Euroopa jaoks alguse sai, pannakse rohkem rõhku just nn rohujuuretasandi küsimustele:  pinnavete puhtus ja kohapealne kasutus, sh vihmavete pinnasesse immutamine ja selleks erinevat liiki vett läbilaskvate pinnakatete kasutamine, kruntide mitmekesisem ja intensiivsem haljastamine eri ajastuid ja stiile, ka bioloogilist mitmekesisust arvestades, vertikaalhaljastuse kasutamine senisest rohkem jne, jne; rääkimata üldplaneeringu tasandil lahendatud nö suuremate haljastusmahtude, sh kaitsehaljastuse kavandamisest müra tõkestamiseks ja õhupuhtuse saavutamiseks. 
Berliini üldplaneeringus on eelnimetatud rohujuure tasandini jõutud linna ökoloogiat  käsitlenud teemaplaneeringu kaudu.

Vertikaalhaljastusest
Selle tähendust ja tähtsust pole alati piisavalt mõistetud. Vertikaalhaljastuse ülesanne on tagada hoone seinte ühtlast temperatuuri, st. vältida ülekuumenemist ja  juhtida vihmavett seinast eemale, samas hoida stabiilset niiskusrežiimi. See tuleneb otseselt taimede, antud juhul siis ronitaimede ehk liaanide lehtede omadusest, mis juhivad vihmavee endast allpool olevatele lehtedele ja sealtkaudu pinnasesse kuni narmasjuurteni. Puude-põõsaste narmasjuured ulatuvad alati võrast natuke kaugemale, ja just sinna lehestik vihmavee suunab, sest taimed omastavad kasvuks toitaineid vees lahustatud kujul. Kas olete sellele mõelnud, kui olete suvise äkilise vihmahoo ajal võra alla vihmavarju pugenud? Vertikaalhaljastus pole kaugeltki ainult iluasi, see pakub vihmavarju hoone seinale.

Vertikaalhaljastuse järjest suurem kasutamine on kõikjal tiheasustuses hoogu võtmas.
Soomes toimub haljastustõhususe alane elamumess 2014. aastal Jyväskyläs, mis on ühtlasi tänavuse energiatõhususe-alase messi jätk. Ühepereelamute grupis on igale krundile tehtud selle asukohta arvestav haljastuslahendus ja efektiivsus siis ka kenasti läbi rehkendatud. Aga sellest siis juba edaspidi.

Kokkuvõtteks
Kõik algab suhtumisviisist: kas pelgalt utilitaarsest või koos esteetilisega ka loodusseadusi austades ning arvestades.



Tiina Tallinn
arhitekt EAL
TTÜ Tallinna kolledži õppejõud
09.11.2012