Räägime energiast

Kui räägime energiast, siis millest me räägime?

Kui hakatakse rääkima energiasäästust hoonetes, siis kõigepealt tuleb selgitada, millisest energiast üldse räägitakse. Oma töös, millest suure osa moodustab konsulteerimine ja nõustamine energia tarbimise alal, olen pannud tähele, et lootusetult segamini on aetud kilovatid- megavatid – kW, MW – ja kilovatt-tunnid-megavatt-tunnid – kWh, MWh. Lisaks sellele on päris tavaline kui energia, eriti soojusenergia tarbimist iseloomustatakse eurodes. See viimane ei sisalda kahjuks kuigi palju kasulikku informatsiooni – puudu  jääb teadmisest, mitme inimese või ruutmeetri peale see raha kulub, kui palju maksab konkreetses kohas soojusenergia megavatt-tund ja millises seisukorras on hoone, kus see raha soojuse ostmiseks kulub.

Lühidalt siinkohal meeldetuletus koolifüüsikast – vatt W on võimsuse ühik nagu ka kilovatt kW, mis on tuhat vatti ja megavatt MW, mis on miljon vatti. Kilovatt-tund on energiaühik, mis tähendab, et võimsust üks kilovatt on kasutatud ühe tunni jooksul. Megavatt-tund on selline energiaühik, milles sisaldub tuhat kilovatt-tundi. Olgu siinkohal mainitud, et inimese võimsus pikaajalist füüsilist tööd tehes on ainult 75W. See tähendab, et ühe kilovatt-tunni jagu energiat oleme suutelised kulutama või selle jagu tööd tegema veidi rohkem kui 13 tunni jooksul. 
Selleks, et vältida järjekindlat segadust võimsus- ja energiaühikute kasutamisel, võiksime võtta  käibele süsteemsed ühikud ka energia jaoks. Nimelt on SI-mõõtühikute süsteemi energiaühik džaul J. Üleminek ei ole keeruline 1 kWh = 3,6 MJ ehk üks kilovatt-tund on sama kui 3,6 megadžauli.

Aga see pole veel kaugeltki kõik. Kui räägime näiteks hoonete energiatõhususest õigusaktide mõttes, siis mitmesugustes määrustes kirja pandud numbreid oma isikliku eluaseme tarbimisnumbritega otseselt võrrelda ei saa. Niisiis: millisest energiast me räägime?

Enamasti püütakse rääkida primaarenergiast. See on see energia, mis esineb vabalt looduses ja on teisteks energialiikideks muundamata. Näiteks 1 barrel naftat Saudi-Araabias maa sees omab umbes 1,7 MWh primaarenergiat. Kui seda barrelit ehk tünnitäit hakatakse töötlema ja transportima, siis osa sellest läheb paratamatult kaduma ja ka töötlemise käigus kulutatakse energiat väljastpoolt, mis samuti tuleb lõplikust “saagist” maha arvata. Päikeseenergia on näiteks primaarne siis, kui keerata oma nina päikese poole ja lasta sel ennast soojendada. Päikesepaneelide kaudu saadav energia on aga juba sekundaarne energia. See tähendab et algset (primaar)energiat on juba töödeldud. Õnnetuseks kipuvad need erinevad energiad pidevalt omavahel segamini minema, mis avab tee kõige erinevamateks demagoogilisteks spekulatsioonideks.

See, mida meie mõõdame ja mida me lõpuks kasutada saame, on niinimetatud netoenergia. Millist primaarenergia hulka selle saamiseks on kasutatud, sõltub energia algsest allikast. Selle algse allika hindamine on üpris keeruline protsess ja käib lihtinimesele üle jõu. Seepärast on seaduses (Vabariigi valitsuse määrus “Energiatõhususe miinimumnõuded”, Vastu võetud 30.08.2012 nr 68) paika pandud füüsikalise suuruse korrigeerimiseks nn. kaalumistegurid, mis võtavad arvesse kasutatud energia tootmiseks kulunud primaarenergia ja ka keskkonnamõju. Hetkel kehtivad kaalumistegurid on taastuvkütustele 0,75, elektrile 2,0 ja kõigele muule 1,0.  Siit tuleneb näiteks, et kui me lõpptarbijana kasutame 100 kWh (360 MJ) energiat ruutmeetri kohta aastas, siis täpselt sama hoone puhul on energiatõhusus puiduga küttes 75 kWh/m²a, aga elektriga küttes 200 kWh/m² aastas. Vahe on rohkem kui kaks ja pool korda, kuigi tegemist on identse hoonega.

Niisiis on meil võimalus ennast puuküttega majas tunda palju loodussäästlikumana kui samasuguses elektriküttega majas. Inimloomusele omaselt huvitab meid loodussäästlik olemine siiski hoopis rohkem sellest, kui palju ja mille eest me selget raha välja käima peame. See aga on juba järgmise jutu teema. 


Primaarenergiad, energiakandjad, energia muundaja

Kuhu energia siis ikkagi kulub?

Kui me püüame raha kokku hoida, siis peab meil ilmselgelt olema ülevaade sissetulekutset ja väljaminekutest. Selleks, et saaksime oma energiatarbimist vähendada, peab meil olema ülevaade energia sissetulekutest ja väljaminekutest. Energia puhul on selline auditeerimine mõnevõrra lihtsam kui raha puhul, sest energiat ei saa vahepeal panka panna; vähemalt mitte arvestamist ja märkimist väärivates kogustes – kõik, mis tuleb, see kohe ka läheb. Teisest küljest räägitakse energia kokkuhoiust ikka tulede kustutamise kontekstis – “Kustuta valgus kui toast lahkud!”, “Lülita välja ooterežiimis kodumasinad!” jne. Koduse majapidamise osast moodustab otsene elektri tarbimine vaid ca 7%. Kuigi ka liigsete tarbijate väljalülitamine on oluline, näitavad arvutused, et energia tegelik kulu ja koos sellega ka säästuvõimalused on hoopis mujal. Kui ajada asi veel keerulisemaks, siis tuleks energiatarbimist jälgida mitte iga tarbimiskoha juures eraldi, vaid kogu meie elulaadi arvesse võttes.

Suurim energia kulukoht olmesfääris on meie kliimas kindlasti eluase. Eluaseme energiakulu mõõdetakse primaarenergia kilovatt-tundides ruutmeetri kohta aastas. Eesti keskmiseks eluaseme energiatarbeks võiks lugeda 240 kWh/m²a. Jätkame keskmistega. Eestis on keskmiselt elamispinda ühe elaniku kohta 30,5 ruutmeetrit, seega Eesti keskmine elanik kulutab oma eluasemele 7200 kWh energiat aastas. 7200 kWh on 7,2 MWh, mis on 36 MJ. Selles sisaldub toasoojus, soe vesi ja ka kodune elektritarbimine. Sellest 70% kulub eluruumide kütmisele ning enam-vähem võrdselt 15% ehk 35 kWh/m²a  kulub tarbevee soojendamisele ja kodusele elektritarbimisele.

Ei ole muidugi keeruline järeldada, et seal kus on suurim tarbimine, seal võiks olla ka suurim potentsiaal kokkuhoiuks. Nii see ka on. Praktika nii meil kui ka mujal on näidanud, et küttekulusid on suhteliselt tavapäraste lahenduste kasutamisel võimalik 60% vähendada. Mis tähendab, et 170 kWh/m² aastas muutub 70-ks. Uusehitustel ja nendel puhkudel, kus on võimalik kasutada vabasoojust (inimtegevusest ja päikesepaistest), on täiesti reaalne saavutada küttekuluks 40 kWh/m²a (144 MJ/m²a).

Teine suurim energia kulukoht on transport. Nende inimeste hulgas, kes kasutavad töölesõiduks autot, on Eesti keskmine töölesõidu pikkus 20 km. Kui arvestame, et keskmise klassi auto tarvitab kütust 7 liitrit saja kilomeetri kohta ja ühe liitri kütuse primaarenergia sisaldus on laias laastus 9 kWh ning et aastas on 250 tööpäeva, siis saame aastaseks tööle- ja tagasisõidu energiakuluks 6300 kWh. Auto aastane läbisõit on siit tulenevalt 250 x 2 x 20 = 10 000 km. Tegelikult on Eestis auto keskmine läbisõit 15 000 km, nii et tegelik energiakulu on siinarvutatust isegi veidi suurem, mis on loogiline, sest autot kasutatakse ka muuks otstarbeks kui vaid tööle- ja tagasisõiduks. Seega tarbib üks Eesti keskmine auto umbes 10 000 kWh (10 MWh) energiat aastas. Seda on rohkem kui tarbib keskmine eluase!

Lisaks kodule ja transpordile kulutame me energiat ka tööl olles. Töökohtade energiatarbimine võib olla sõltuvalt töö iseloomust ja tegevusalast väga erinev. Üldiselt võib eeldada, et keskmise kontori energiatarbimine on keskmise kodu energiatarbimisega sarnane – 240 kWh/m²a. Seega võime oma tarbijaprofiilile lisada veel ühe 7,2 MWh aastas.

Energiat tarbime kodus, tarbime tööl ega pääse sellest ka puhkuse ajal. Siin lihtsalt üks näide: lend Euroopast Taimaale on 10 000 kilomeetrit. Arvestades, et lennuki kütusekulu on umbes 3 liitrit 100 km ja inimese kohta, kulutab üks turist sinna- ja tagasilennuks 600 liitrit kütust ja kasutab 5400 kWh (5,4 MWh) energiat.

Ülalpool toodud arvutused baseeruvad statistilistel keskmistel. Analoogselt võib igaüks teha oma isikliku energiaauditi ja selle põhjal järeldada, kust on võimalik saada suurimat kokkuhoidu.

Kalle Virkus
Tartu Regiooni Energiaagentuuri ekspert