Ehituses on täna kõneaineks nullenergiamajad ehk väga vähe energiat tarbivad hooned, mis suudavad toota kas täielikult või enamiku energiast hoone vahetus läheduses taastuvatest ressurssidest.
Millele tasub uut tüüpi hoone ehitamisel ja kasutamisel tähelepanu pöörata?
Teatavasti kulub 40%kogu Euroopas toodetavast energiast hoonete kütmisele. See on üks neid valdkondi, kus energia parem kasutamine annab parima majandusliku tulemuse. Seepärast on antud välja ka Euroopa Liidu Hoonete Energiatõhususe Direktiiv. Kasutusele on tulemas täiesti uus mõiste – ligi nullenergiahoone. Seoses direktiiviga muutuvad Eestiski rangemaks energiatõhususe miinimumnõuded ning üheksa aasta pärast peavad kõik uued eramajad olema ligi nullenergiahooned.
Kõigile on täiesti selge, et kui maja ja selle elanikud tarbivad vähem energiat, siis sellises majas elamine on soodsam. Energiakulu väljaarvutamine on lihtne ja sellest tulenevalt pole keeruline leida ka võimalik saavutatav sääst mitmesuguste energiahindade muutumise stsenaariumide puhul. Kuid lisaks lihtsale aritmeetikale tuleb väga vähe energiat tarbivate hoonete puhul arvestada ka mõnede mitte kuigi laialt tuntud asjaoludega.
Tasuvusarvutused võiva olla petlikud
Erialases kirjanduses on palju käsitletud kulu- ja energiatõhususe teemat sõltuvalt erinevatest küttesüsteemidest, maja soojustuse paksusest ja energia hinnast. Selgub, et hetkel kehtivate soodsate hinnamoonutuste ja poliitiliselt (enamushääletusega või koalitsioonileppega) kehtestatud arvutusreeglite tagajärjel võiks hea energiatõhususe saavutada ka elumaja, mille soojustuskiht pole paksem kui 50 mm. Teisest küljest on mõnede aktiivselt populariseeritavate tarkvaravahendite abil võimalik näidata, et olukord on väga hea alles siis kui seina soojustus on 35 cm ja enam. Tõde on ilmselt kusagil vahepeal, kuid julgen pakkuda piisavaks elumajal seinasoojustuse paksuseks 25 cm, mis tagab u-arvu väärtuseks mitte üle 0,15 W/m²K.
Ehitamise eripärad
Vanaaegne palkmaja oli hästi töötav konstruktsioon – isegi kui seintesse tekkis niiskust, kuivas see talvel kütmisega välja. Veeauru liikumise suund seinas on ikka sooja poolt külma poole ja mida suurem on temperatuuride vahe seina paksuse ühiku kohta, seda kiirem see liikumine on. Traditsioonilise palkmaja seinte paksus vastab oma isolatsiooniomadustelt umbes 5-10 cm soojustusmaterjalile.
Praegusel ajal kasutame isegi kuni 40 cm paksuseid ülisoojustatud seinu. Mitmesugustest lisatingimustes tulenevalt võib nendes seintes niiskuse liikumine hoopis puududa. See tähendab, et kui mõne äparduse käigus või ka ehitamise ajal satub seinakonstruktsiooni vett, võib selle väljakuivatamine sealt võtta teadmata kaua aega. See-eest on seina sees soe ja hallituse tekkimise potentsiaal kõrge.
Sellepärast tuleb väga kõrge soojapidavusega hoonet ehitada erilise hoolega. Piltlikult öeldes tuleks enne ehitada valmis katus ja siis täiesti kuivades tingimustes seinad sinna alla.
Loomulikult on sellisel puhul väga suur tähtsus aurutõkkel, mis pidurdab õhus lahustunud veeauru imbumist seinakonstruktsiooni, kus see hakkab jahedamate välimiste kihtidega kokku puutudes kondenseeruma.
Ventilatsioonist
Pideval, tõhusal ja ilma aukudeta aurutõkkel on ka teine, peaaegu sama oluline ülesanne – hoida maja õhutihe.
Olen näinud hiljutise buumi ajal ehitatud korterelamut, mille siseõhk vastab kõikidele vajalikele nõuetele, kus aga puudub ventilatsiooni soojatagastus. 70% maja kütteenergiast kulub ventilatsioonile ja infiltratsioonile. Niisuguse tohutult raiskava olukorra vältimiseks tulebki kasutada kontrollitud soojatagastusega ventilatsiooni. Ja selleks, et see omakorda oleks nii tõhus kui loodetud ja soovitud, peab maja olema väga õhutihe – selle tagab tehniliselt hästi läbi mõeldud ja vastutustundlikult ehitatud aurutõke.
Soojatagastusega ventilatsioon töötab põhimõttel, et maja sees tekkiv soojus võetakse heitõhust tallele ja tagastatakse sisse puhutavasse õhku. See muidugi ei tähenda, et küttest võiks niisama lihtsalt loobuda. Kui kedagi kodus pole ja majas soojust lihtsalt ei teki, peab seda tekitama korralik, piisava võimsusega küttesüsteem.
Tõhusa ventilatsiooni juurde kuulub ka tõhus hooldus. Filtreid tuleb vahetada ja kanaleid puhastada vastavalt vajadusele, aga soovitatavalt siiski vähemasti kaks korda aastas. Hea oleks, kui sellise maja omanik ka ise mõnikord enne puhastamist ventilatsioonikanalitesse pilgu heidaks – siis saab selle tegevuse vajadus kohe selgeks. Nimelt kipub ventilatsioonikanalitesse kogunema tolmu. Kui tolmule lisandub ka parasjagu niiskust, tekib soodne olukord „elu“ tekkimiseks. Piisab kui tuletada meelde sellist vastikut haigust nagu legionelloos (leegionäride haigus), mille levikut läänemaailmas seostatakse just hooldamata ventilatsioonisüsteemidega.
Niisiis – madal energiakulu!
Traditsiooniliselt ehk “business as usual” viisil ehitatud elumajade energiatarbimise jaotus on siiani olnud umbes selline, et 10% kulub ehitamisele, 10% kulub remondile ja lammutamisele ning ülejäänud 80% küttele, vee soojendamisele, hoones eesmärgipäraselt tarbitud elektrile ja muule sarnasele. Kui hoone kavandada ja ehitada selliselt, et kütte- ja muud jooksvad nn. kommunaalkulud on minimeeritud, siis muutub nende osade omavaheline suhe silmatorkavalt. Kolm eelnevalt kirjeldatud komponenti muutuvad sel juhul omavahel ligikaudu võrdseks. See omakorda tähendab, et edaspidi on energiatarbe vähendamisel sama suur osa nii ehitamisel, ülalpidamiskuludel kui ka otsesel tarbimisel.
Sellist energiat, mis on kulutatud ehitusmaterjalide tootmiseks, transpordiks ja ehitamiseks nimetatakse asjastunud energiaks või halliks energiaks (inglise keeles: embodiedenergy, greyenergy) ja selle tarbimise vähendamise vajadust alles hakatakse teadvustama.
Üks näide selle kohta. Oletame, et keskmise 120 m² puitmaja soojustamiseks kulub 75 m³ soojaisolatsioonimaterjali. Kui selleks kasutada EPS-i, siis selles materjalihulgas sisalduv “halli energia” kogus on ca 60 000 MJ. Kui aga kasutada tselluvilla, siis on selles sisalduva energia kogus vaid 6 000 MJ. Nendes kahes materjalis kehastunud energia vahega saame sedasama maja kütta mitu aastat! Õnneks on Eestil vähemasti seda materjali omast käest võtta.
Ka põhikonstruktsiooni materjalide puhul võib asjastunud energia vahe osutuda päris suureks. Näiteks on ehituspuidus halli energiat 0,3 MJ/kg, aga tellises 0,8 kuni 1,2 MJ/kg.
Kõrgtehnoloogilist toodet tuleb osata kasutada
Mitmel pool maailmas on läbi viidud uurimusi tarbimisharjumustest väikese energiakuluga elumajades. Erinevate uurimuste tulemusel erineb täiesti identsetes majades elavate leibkondade energiakasutus 3 kuni 5 korda – korda, mitte protsenti! Sellest on järeldatud, et kaugeltki ei piisa vähe tarbivate majade ehitamisest – vaja on õppida neid ka sihipäraselt kasutama! Eriti kehtib see kõiksuguste taastuvenergiat kasutavate süsteemide kohta. Mistahes kõrgtehnoloogilist toodet, mida madalenergiamaja kahtlemata on, saab ja tuleb kasutada sihipäraselt.
Veel lugemist samal teemal
Kalle Virkus
07.10.13