Energiasäästlik mõtlemine Rootsis

Reisikiri Rootsi targast haljastusest 

Kui arutleda Rootsi energiasäästlikkuse teemal ja seada sihiks õppereis, kangastub meile esmalt Rootsi teadlaste osa maailmakultuuris. Uppsala Ülikooli astronoom ja füüsik Anders Celsius (1701-1744) ei vaja tutvustamist. Igapäevased temperatuurinäidud ei ole arusaadavad ilma tähiseta °C. 

Teine oluline teadlane on Carl Linnaeus (1707-1778). Carl Linnaeus oli Uppsala Ülikooli meditsiiniprofessor, kuid rohkem tuntud on ta hoopis botaaniku ja zooloogina. Tänapäevane bioloogia põhinebki Carl Linnaeuse teoorial, tänu millele ta juba oma eluajal Euroopa tuntuimaks teadlaseks kuulutati. Carl Linnaeust tuntakse rohkem Carolus Linne´ ja Carl von Linne´ nimede all.

Käesolevas kirjutises aga keskendume haljastusele, milles Carl Linnel on ajaloos oma osa. Õppereisi planeerimisel Rootsi ei ole kuidagi võimalik välistada 250 aastat tagasi Carl Linne rajatud Uppsala botaanikaaeda (Rootsi keeles: Botaniska Trädgaorden). Uppsala linna keskmes paiknev botaanikaaed toimib tänapäevases tähenduses vajaliku ökoloogilise looduskeskkonnana. Peale väga huvitavalt mõjuva haljastuse vormikäsitluse on seal paljugi õppida ka haljastuse tõhususe mõistes (foto 1).

Õppereisil Rootsi oli mõneti üllatav tähele panna, et haljastuse hooldusele kulutatava energia kokkuhoiu teema on soojusenergia üldise kokkuhoiu kõrval teisena päevakorras. Eesti Kodukaunistamise Ühenduses hakati seda probleemi käsitlema 2012. aastal, mil see oli ühiskonnas arutlusel ka laiemalt (vaata nt Aino Mölder, 2013
www.iluskodu.ee/eesti-kaunis-kodu/e-kodu/ ). 

Rootsis mõjus sümpaatselt haljastuse rajamise tarkus, mis on orienteeritud nii inim- kui ka masintöötundide energia kokkuhoiule. Üks selliseid näiteid on kahtlemata vähest hooldust nõudvad aiad Stockholmi Hammarby Sjöstadi linnaosas (foto 2). Nagu fotolt nähtub, puuduvad selles aias oksakääridega tegutsemise tunnused. Istutusala on põhjalikult läbi mõeldud, taimekooslused on valitud nii, et alates kevadest kuni sügiseni õitseb midagi kogu aeg, suve teisel poolel uhkeldavad peenardes suured ja lopsakad lehemassiivid, igaühel omanäoline õitemeri. Umbrohu jaoks pole ruumi jäetud, hooldus piirdub ainult sügisel õitsenud ja talvepuhkusele suundunud püsilillepealsete äralõikamisega. Pildilt  paistab efektselt välja tumedate kuni mustjate varte ja purpursete  õitega vesikanep (Eupatorium), eespool on kolmelehine piiskenelas (Gillenia trifoliata), mille põõsast katab kevadest kuni juulikuuni kerge valge õitevaht, madala pinnakatte osas on kurereha (Geranium). Veel  on näha ronimas hariliku humalat (Humulus lupulus).  Kõik kasvab nii, nagu see oli istutamisel plaanitud ja iga liik astub vaatevälja siis, kui on tema kord. Kokkuvõttes rõõmustab haljastus silma pika perioodi vältel ega vaja erilist hooldust.

Arhitekte panevad linnades tõsiselt proovile tiheda jalakäijate liiklusega tänavate-väljakute äärse haljastuse hoolduskulude kokkuhoidu taotlevate ja samas haljastust säilitavate ja ka laiendamist taotlevate lahenduste pakkumine. Ühelt poolt on määrav pinnakattematerjalide maksumus ja kulumiskindlus ning hoolduskulude kokkuhoid, teisalt aga meeldiva ja funktsionaalselt läbimõeldud miljöö loomine nii madal- kui ka kõrghaljastuse abil. Nende  mõneti vastuoluliste funktsioonide koos toimimapanek nii, et inimesed oleksid rahul, nõuab tõsist pingutust. Silm igatseb kividele ja asfaldile vaheldust pakkuvat haljasala. Kuumal suvepäeval on hea leida varju põletava päikese eest. Põhjamaade kultuuris väga populaarse liiklusvahendi – jalgratattaga – peaks  saama sõita ka läbi suurte liiklussõlmede. Ära ei tohi unustada ka vaatevälja olemasolu, sest paljude eri liiki transpordivahenditega koormatud liiklussõlmes peab säilima nähtavus igas suunas. See väga komplitseeritud probleemide ring on väga edukalt ja põnevalt lahendatud Uppsala raudteejaama esisel väljakul. Siia koonduvad nii rongide, busside, autode ja jalgratastega liiklejate ning jalakäijate turvalisuse ja heaoluga seonduvad probleemid.

Ka haljastustõhususe mõistes jäid silma linnade haljasaladel kasutatavad teekatted, mis reeglina olid rajatud sadevett läbilaskvatena. Eri aegadel oma täit ilu pakkuvad taimed ning tugev kiviääris peenra ja kõnnitee vahel mõjuvad korrektsena, aga on ka kergesti hooldatavad ja vastupidavad (foto 3). Fotol on jällegi näha julget haljastust, kus ei kardeta taime kõrgust ega massiivset olekut, kõrvuti näidatakse erineva vormi- ja lehestruktuuriga lilli. Kõige  ees katab pinda merevaigukollaste lehtedega helmikpööris ’’Marmelade’’ (Heuchera), kollaste õitega aed-päevaliilia (Hemerocallis), natuke tagapool on lillakate õitega männasmailane (Veronicastum) ja nende taga purpursete õitega vesikanep (Eupatorium), ees näeme veel ka siidpöörist (Miscanthus).

Haljasalade modelleerimisel on oluline püüelda ka pinnakatete mitmekesisuse poole. Kui tegemist on ühtlasi jalgrattateega, siis on ilmne, et killustikkate ei ole rehvide pinnakattesse vajumise tõttu parim võimalik lahendus. Parem  oleks näiteks kiviparkett, sest sellest ei vaju jalgratta kitsas rehv läbi ja ökoloogilises mõttes on see ka parem kui asfalt, sest laseb sadevett osaliselt läbi (foto 4).

Nendel maa-aladel, kus jalakäijate liikumistihedus on suur ja puisteliste pinnakattematerjalide  kasutamine ei ole  kõrgete hoolduskulude tõttu otstarbekas, on kasutatud sadevett osaliselt läbilaskvaid plaatkatteid, mille vuukide vahelt sadevesi pinnasesse imbub (foto 5). Siit pildilt näeb, kuidas istutusala on piiratud metallist peenrapiirdega, tänu sellele paistab istutusala piiritletum, puhtam ja on mugavam hooldada. Peenras on näha kõrge, väga elegantne ja õrn, meil suvelille nime all tuntud argentiina raudürt (Verbena bonariensis), mida on istutuses hea kasutada õhulisuse lisamiseks. Kõige ees näeme pehmet kortslehte (Alchemilla mollis), mis tekitab õitsemise ajal lehtede kohale paksu õrnkollaka udukihi. Tore lahendus on ka suvelillede istutamine vaheldumisi püsililledega. Siin näeme erivärvilisi petuuniaid ning palmilisi ja jugapuu (Taxus baccata) pügatud vormi. Taimed on pikas istutusalas istutatud mõnusas rütmis.

Jalakäijate liikumise suunamiseks, aga ka igavate kiviplaatteede elavdamiseks on mõttekas täiendada neid haljastusega. Nii on toimitud ka Uppsalas, kus  suurtesse betoonkaussidesse on istutatud rõõmsavärvilist taimestikku, eriti mõjuv on neis kollane värv (foto 5). Teame ju, et kollane värv tekitab optimismi ja loob õnnetunnet, on rõõmu teavitaja ja valguse vend. Kollane on päikese värv ja sümbol ning toob ruumi sooja tunde. Sinna on hästi sobitatud ilubataat ehk maguskartul (Ipomoea batatas) ’’Sweet Georgia Deep Purple’’, mis oma tumepruuni lehestikuga rahustab hästi kollast värvi; kõrgust ja veidikene õhulisust annab ansamblisse hiidhirss (Pennisetum).  Tugevust ja massi lisavad erinevad peiulilled (Tagetes), päevakübarad (Rudbeckia) ja sanvitaaliad (Sanvitalia procumbens).

Suurte puude kaitse nii liiklejate kui ka hooldustehnika eest kujutab linnaehituslikust seisukohast võttes kiviplaadiga kaetud tänavatel-väljakutel alati probleemi, nagu ka ökoloogilised taotlused sadevee pinnasesse juhtimiseks. Uppsala linna keskuses on need probleemid lahendatud eriti nutikalt. Pinnas on suhteliselt suure võraga puu juurestiku ulatuses üles tõstetud ja kaitstud kõrge lehtterasest kaitsevööga. Nii on välistatud hooldustehnika kahjustused puu tüvele ja juurestikule (foto 6). On kohti, kus muru külvamine pole kõige parem lahendus, sest selle hooldamine on raskendatud ja oht puu tüvele viga teha suur. Sellise olukorra lahenduseks sobib väga hästi ebamuru.

Linnaruumis on alati oluline puhkepinkide asukohavalik ja nende arhitektuurne väljanägemine. Üksik pink tühjal lagedal väljakul kutsub esile ebaindlust. Hoopis teine asi on  pingi paigutamine haljasalale või selle vahetusse lähedusse. Oluline on seejuures ette näha, milline vaade pingilt avaneb, kas see pakub varju päikese ja vihma eest jpm. Uppsala linnaruumis võibki märgata, et pingid on paigutatud just eelpool loetletud funktsioone arvesse võttes. Juuresoleval fotol 7 on pink paigutatud haljasala äärde. Istumiskoha taga võime näha kõrget argentiina raudürti (Verbena bonariensis) läbipõimituna vitshirsiga (Panicum  virgatum), mis jätavad kahekesi väga mõnusa ja õhulise tunde. Veel on siin näha petuuniat, väga kaunist, suurte hõbedaste karvaste lehtedega hõbesalviat (Salvia argentea). Pingi disainimisel on taotletud sobivust üldisesse linnaruumi. Pingilt avaneb vaade ümbrusele, siit saab jälgida erinevate liiklusvahendite saabumist ja lahkumist. Linnaruumi  jälgitavust tagab ka taamal nähtav klaasist bussiootepaviljon (foto 7). Sama  kordub fotol nr 8, kus istepingid on paigutatud autobussi ootepaviljonide vahetusse lähedusse, puude alt päikesevarju otsivatele inimestele.

Jalgrataste paigutamine on linnaruumis üks tülikas nähtus. Selleks eraldatud parklate korrashoid ja parkimissüsteemi loomine ei ole kergete killast. Uppsalas on see küsimus andekalt lahendatud. Ökoloogiliselt toimiv keskkond, mis rikastab risustuma kippuvat vaadet ning loob süsteemi jalgrataste paigutamiseks ja leidmiseks loodi parkla maa-ala sektsioonideks jagades ja need sobiva kõrgusega hekiga eraldades.

Rootsi ühiskonnas juurduvat energiasäästlikku mõtlemist käsitledes ei saa mööda vaadata ka ühistranspordi korraldusest. Diiselkütusel töötavad autobussid on teadagi väga suure õhureostusega. Rootsis on need küsimused teadlikult päevakorda tõstetud ja tulemused on muljetavaldavad. Paljud linnad, nii ka Uppsala, toodavad ise biogaasi ja varustavad autobusse selle, ökoloogiliselt puhtama mootorikütusega (foto 10).

Koostasid: Piret Unn ja Arvi Altmäe