Tuleme nõukogude ajast – just siis ehitati valdav enamik täna renoveerimist vajavaid korterelamuid ja ebaefektiivselt toimivaid keskküttesüsteeme. Kuna planeeringud nägid ette linnade ja väiksemategi asulate elurajoonide olulist laiendamist, siis ehitati ajastukohase ehituskvaliteediga kortermaju Eestis hoogsalt juurde 1980. aastate lõpuni. Kaugküttetorustikud ja katlamajad rajati edasist tarbimise kasvu arvestades suure varuga.
Kuna soojuse hind oli tänasega võrreldes tühine, siis ei pööratud hoonete soojapidavusele ega soojuse väiksemate kadudega edastamisele mingit tähelepanu.
Tänaseks päevaks on kaugkütte olukord suuresti muutunud, tasu soojuse eest on elanike suuremaid väljaminekuid. Inimesed otsivad võimalusi küttekulude kokkuhoiuks ja võimalikult madala hinnaga toasooja saamiseks. Ent odava energia aeg on otsa saanud. Probleemid, mida tasakaalust väljas keskküttesüsteemid halva ehituskvaliteediga ja vähese soojapidavusega elamutes tekitavad, pannakse tihti kaugkütte süüks. Paraku on soojuse ühtlane jaotamine ja efektiivne kasutamine võimalik vaid uusehitistes või terviklikult uuendatud elamutes. Tiheasustusega aladel on mõistlik, kui vajaliku hulga soojust toob elamutesse korda tehtud kaugküttetorustik.
Kaugküte saab efektiivselt toimida siis, kui tarbijad tajuvad oma rolli ja vastutust toimiva kaugkütte alalhoiul või uuendamisel. Soojuse tarbijad on oluline lüli kaugküttesoojuse tootmise ja jaotamise ahelas, sest kogu süsteem ongi loodud tarbija jaoks, temale sooja toa ja sooja kraanivee kindlustamiseks. Kulusid saab kokku hoida soojuse kasutamist ja küttekulusid mõistlikkuse piires vähendades, mitte jätkuvalt üksiklahendusena odavamaid soojusallikaid otsides. Kui mõned väikeasula kortermajad või üksikud korterid otsustavad kaugküttest alternatiivsete kütteviiside kasuks loobuda, võib see kokkuvõttes viia selleni, et soojatootmisettevõte ei suuda ennast selles piirkonnas kuidagi ära majandada. Ressursid, mida elanikud kulutavad individuaalküttesüsteemide rajamiseks, võiksid pikemas perspektiivis aidata küttekulusid hoopis rohkem vähendada, kui neid kasutada elamu soojustamiseks ja piirkonna kaugküttesüsteemi renoveerimiseks.
Soojad suvepäevad sunnivad meid unustama talviseid külmi ilmu ja kõrgeid soojaarveid. Samas peaks just kütteperioodi-välisel ajal tegema ettevalmistusi oma elamu terviklikuks korrastamiseks ehk kompleksseks renoveerimiseks.
Mida mõista elamu tervikliku korrastamise all?
Elamu terviklik korrastamine tagab elamu seniste kandekonstruktsioonide veelgi pikaajalisema säilimise, tervisliku sisekliima ja madala energiatarbe. Põhiliselt 30-40 aastat tagasi ehitatud korterelamud on jõudnud seisu, kus nad vajavad põhjalikku uuendamist. Uuendamist ootavad kütte- ja õhuvahetussüsteem ning välispiirded.
Välispiirded – soojustamisel lisame olemasolevatele piiretele lisakaitsekihi ilmastiku mõjude vastu ja pikendame nende eluiga veel mitmekümneks aastaks. Piirete hulka kuuluvad ka aknad ja uksed, oluline on nende paigaldus soojustuskihis, sest õige paigaldusega kaotame külmasillad akna- ja uksepaledest. Soojustuskiht maja välispiirdel laseb kallist küttesoojust majast halvasti välja ja seeläbi on sedasama soojust vaja küttesüsteemi kaudu majale vähem osta. *Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühing, teabematerjal.
Kuna soojusjuhtivus läbi soojustatud piirde on halvem, siis väheneb nii südasuvine päikesepoolne ülekütmine kui ka talvine tunnetuslik alajahtumine. Kütteperioodi tuleb alustada hiljem ja selle saab lõpetada varem, mis tähendab, et energiat ostetakse hoone kütmiseks lühemat aega ja väiksemal hulgal.
Küttesüsteem – kuna maja vajab pärast soojustamist vähem kütet, siis peab olema võimalus võtta küttesüsteemist vastu väiksemta soojushulka. Selleks tuleb küttekehale paigaldada soojusväljastuse regulaator (termoregulaatorventiil), et iga korteri elanik saaks ise oma toa soojust reguleerida ja vastavate seadmete (soojusarvestid) paigaldamise korral selle eest ka vastavalt oma tarbimisharjumusele tasuda (individuaalse soojusarvestuse süsteem). Selle mõte on anda soojuse tarbijale võimalus tasuda vastavalt oma tarbitud soojuse hulgale, muutes ära senini toiminud ühise tasumise (kõigile võrdselt) kombe ja tekitades korteri elanikes huvi ning võimaluse soojust säästa.
Naabri petmine viib süsteemi tasakaalust välja
Kahjuks, aga ilmselt osalt ka sunnitud või olemuslikust vajadusest (vaesus, hoolimatus ja teadmatus), kasutatakse mitmetel juhtudel paigaldatud soojuse reguleerimise ja arvestuse süsteemi äärmuslikult, keerates toa sisetemperatuuri võimalikult madalale (küttekeha on tihti „kinni keeratud“), eesmärgiga soojuse arvet väikesena hoida. See viib aga maja korterite omavahelise soojusjaotuse teise äärmusesse. Küttekehade soojusväljastuse täiesti maha reguleerinud korterit hakkab kütma kõrgemat (loe: normaalset) toatemperatuuri sooviv naaberkorter ja kuna vaheseinad ei ole soojustatud, siis liigub soojus hõlpsasti kõrgema temperatuuriga alalt madalama temperatuuriga alale. Kuna naaberkorter on aga jahedaks reguleeritud, siis vajab ta temperatuuri tõstmiseks või säilitamiseks lisasoojust ja seda peaks andma normaalset sisetemperatuuri sooviva korteri küttekeha. Aga kuna uuendatud küttesüsteemi küttekehade soojusväljastus on arvestatud küllaltki täpselt äsja soojustatud välispiirete soojuskadude katmiseks, siis ei jätku küttekehal tihtilugu võimsust, et läbi siseseinte kütta ka naaberkorterit ja nii ei saa normaalset sisetemperatuuri sooviv korteriomanik seda isegi siis, kui ta oma küttekeha soojusväljastuse maksimaalseks reguleerib (keerab küttekeha „kraanid täiesti lahti“). Kuna elamusse on paigaldatud küttekehapõhine arvestussüsteem, siis saab normaalset sisetemperatuuri sooviv korter ebanormaalselt suure soojaarve, sest ta on kütnud ka naaberkorterit, mille omanik saab aga ebanormaalselt väikese küttearve. Sellise, halvas mõttes ühistegevusega muudetakse paigaldatud ja soojuse säästu võimaldav süsteem omavahelise tüli põhjustajaks ja kaotab eesmärgi. Levinud arusaam, et naabrit tuleb petta, et seeläbi vähem maksta, kaotab kogu arvestussüsteemi mõtte. Samas ei toodeta nimetatud seadmeid selleks, et kedagi petta. Seda probleemi püütakse lahendada küttekehale madalaima soojusväljastuse piirajate paigaldamisega, et toatemperatuuri ei oleks võimalik normaalsest madalamaks reguleerida. Normaalne temperatuur on siinkohal aga selline mõiste, mille saab määratleda korteriühistu üldkoosolek.
Õhuvahetussüsteem – senini väga kehvas seisus olevad õhuvahetusüsteemid tuleb kaasajastada ehk tagada tervislik õhuvahetus, mis põhiliselt rikuti ära täistihedate nn „plastakende“ paigaldamisega. Esiteks on vaja õhuvahetust, mis väldib ebakvaliteetse (liigniiske, tolmuse, saastunud) õhu ja hallituse tekke. Seejärel tuleb taastada või ehitada värske õhu sissevoolukanalid ja sõltuvalt tehnilise lahenduse valikust kas soojustagastiga õhukanalid korterile või soojustagastiga (soojuspumbaga) õhuvahetussüsteem kogu elamule. Moodne õhuvahetussüsteem tagab piisava hulga värsket õhku ja tagastab elamusse sisenevale värskele õhule väljuvast saastunud õhust kuni 80% selles leiduvast soojusest või antakse kinnipüütud heitsoojus üle soojussõlme, kus soojeneb tarbevesi.
Tervikliku uuendamise hind
Elamu tervikliku uuendamise hind võib väiksemate majade puhul ulatuda kuni 250 € köetava pinna ruutmeetri kohta. Sellest summast on võimalik saada kuni 35% toetust, ülejäänu peale antakse pikaajalist renoveerimislaenu kuni 20 aastaks.
Mõistlikult tegutsedes on pikaajalise renoveerimislaenu järelmaksu võimalik tasuda saavutatava energiasäästu arvelt eeldusel, et soojuse hind on sama, mis uuendamise eel. Pärast terviklikku uuendamist kulud ei suurene, sest soojuse eest tasutakse märkimisväärselt vähem ja ülejäänu läheb renoveerimiskulude järelmaksuks.
Tihti tuuakse välja mõte, et milleks vana maja enam uuendada, kui odavam on ehitada uus. Ent kas see on ikka kõigile taskukohane, kui tervikliku uuendamise ruutmeetri hind on kuni 250€, uue ostmine või ehitamine aga kordades kallim.
Soojuse hind
Kui soojuse hind on 80€ MWh, siis tüüpiline korrastamata kortermaja maksab normaalaastal korteri köetava pinna kohta küttesoojuse eest keskmiselt 12-14€ aastas. Toon siinkohal näiteks 50-ruutmeetrise köetava pinnaga korteri, mille aastane küttehind korrastamata kortermajas on vahemikus 600-700€. Energiakulu vähenemine pärast terviklikku uuendamist alandaks seda näitajat köetava pinna kohta 6-7€ aastas ehk oleks peale korrastamist 300-350€.
Väiksema maja (köetav pind näiteks 950 m2) jaoks võimaldab see investeerida tervikliku uuendamise toetuse abil (35% toetust, 65% 20-aastase järelmaksuga, intress 4%), 120 000€ ilma, et kulud pärast renoveerimist kasvaksid. 2012. aastal kujunes väiksemate majade tervikliku uuendamise investeeringu suuruseks köetava pinna kohta üle 200€, mis teeks kogu investeeringu suuruseks üle 170 000€, koos toetusega üle 110 000€. Kaugküttesoojuse 80€ MWh hinna juures on kortermaju võimalik toetusega terviklikult uuendada nõnda, et energia kogukulu vähenemine katab pikaajalise järelmaksu. Suurel osal tarbijatest puudub teadmine, huvi ja võimekus elamuid selliste pikaajaliselt kaasnevate kohustustega terviklikult uuendada, aga võimalus selleks on olemas.
Kaugküttesoojuse hind pärast tarbimise vähenemist
Reaalselt tähendab küttevajaduse oluline vähenemine väikese tarbijate hulgaga kaugküttesüsteemis, et soojuse ühiku hind peab tõusma, sest kütuse kulu soojuse tootmiseks väheneb, aga tootmise enda kulud (püsikulud) vajavad katet ka väheneva tootmismahu juures. Soojuse hinna tõus avaldab mõju tarbijate maksevõimele ja kui elamiskulud pärast elamu terviklikku uuendamist ikkagi kasvavad, siis kulude loodetud stabiilsust või vähenemist ei tule ja see võib valmistada pettumuse.
Samas sunnib tarbimise vähenemine soojusetootjaid otsima võimalusi püsikulusid veelgi alandada, mis saab tähendada vaid oodavamate kohalike kütuste ja tööjõukuludest vaba soojuse tootmise arendamist juhul, kui tarbimise stabiilsus on järgmistel aastatel kindel ja põhjendatud tulukus tagatud. Soojuse hinna stabiilsust ja sisemaist majandust toetavad nii kavandatavad muudatused kaugkütteseaduses kui ka kaugküttesüsteemide kohalikele kütustele üleviimise toetamise planeeritud jätkumine.
Julget ja arukat tegutsemist
Aare Vabamägi
Eesti Maaomavalitsuste Liit, nõunik
Autorist
Laiapõhjalise tehnilise keskerihariduse omandanud J. Gagarini nim. NST 1984. aastal, seejärel lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli soojusenergeetika insenerina 1991. Aastal. Tegutsenud ettevõtjana elektrimüügi ja -teenuste valdkonnas, abivallavanemana, volikogu esimehena, energiamajanduse alase nõustamisega tegeleva sihtasutuse Regionaalsed Energiakeskused juhatajana, energiamajanduse nõustajana, energiaaudiitori ja energiamärgise väljastajana, Kliima ja Energiaagentuuris ja SA KredEx-is kohaliku omavalitsuse valdkonna projektijuhina ning tänaseni Eesti Maaomavalitsuste Liidu nõunikuna.