Roheluse tõhususest ja selle mõõtmise vajadusest

Lisaks artiklile „Roheluse mõjust“

Roheluse (haljastuse) mõju on teema, millega puutume kokku iga päev, ometi pole me harjunud selle mõjule  või puudumisele sügavamalt mõtlema. Veelgi enam: me pole harjunud süsteemselt analüüsima, millist mõju meie toimetamine  avaldab meid ümbritsevale elukeskkonnale ja sealtkaudu meile endile. Seega ei pööra me oma tegevusest tulenevale mõjule piisavat tähelepanu. Ometi öeldakse, et oled see, mida sööd. Samuti võiks öelda, et oled see, kus elad.

Probleemid on tekkinud ja tekivad eelkõige tiheasustuses ja urbaniseerunud heaoluühiskondades.  Võimalik, et selline järjekindel teemast möödavaatamine tiheasustuses leiab aset ka seetõttu, et oleme urbaniseerumisprotsessis osalejatena alles „lapseeas“, st. kolmandat-neljandat põlve alevi- ja  linnainimesed. Hajaasustuses elavad inimesed enamasti mitmendat kuni mitmekümnendat põlve. Nad on seal harjunud ning oskavad näha-kuulda ja looduse mõjudega arvestada märksa paremini kui vastsed linnainimesed ning nad teavad, millise mõju üks või teine tegevus endaga kaasa toob.

Rohelusemõju arvestamisel ja selle tõhususe arvutamisel on tegemist samalaadse tõhususe (efektiivsuse)  määratlemisega nagu hoonete energiatõhususe rehkendamisel. Erinev on toimimisala ja sellest tuleneva mõju ulatus.  Kui hoonete energiatõhususe arvutamiseks ja nende sertifitseerimiseks on välja töötatud täpsed seadusandlikud aktid, siis roheluse tõhustamine ja tõhususe arvestamine/arvutamine on kogu maailmas nii kiirelt esile kerkinud teema, et isegi sakslased, kes on küll väga usinad seadusloomega tegelejad, on selle esialgu käsile võtnud hea tavana. Saksamaal on roheluse mõjuga tegelejate hulgas juhtivaks olnud Berliin. Tasapisi on jõutud ka saneerimise seaduseni (Sanierungsrecht) ja sellest tulenevate alama astme regulatsioonideni(Regelung).

Hea tavana  käsitletakse selliseid ühiskonnale olulisi teemasid, mis pole seadustega  (veel) kaetud, kuid millega tuleks ometi arvestada. Ühiskonnas pole ju võimalikki iga üksikut  sammu seadustega katta. Mõned teemad võetaksegi siis järgimisele hea tahtena ja seda nimetatakse heaks tavaks.
Nimetan siin veel kord teemad, mis mõjutavad ja häirivad tiheasustuses energia ringkäiku.

• Rohealade puudumine, nende vähenemine nii arvuliselt, hulgalt kui ka suuruselt. Nende killustumine.

Ehitamine vähendab ilmselgelt haljastatud alade pinda. Lisaks pindala vähenemisele toimub tihti haljastatud pindade killustamine. See omakorda toob kaasa looduskoosluste muutuse ja võib viia ekstreemsetel juhtudel kuni väärarengute tekkeni. Vee ja õhu tasakaal muutub igal juhul kohtades, kus looduse iseregulatsioonivõimet on oluliselt kahandatud. Rohealade killustumine on suur probleem ka meie linnakeskkonnas.Tuule mõju kasvab, kui tuulepealselt suunalt on raiutud maha kaitsev kõrghaljastus või pole seda seal olnudki. Samuti võivad hoonetevahelises ruumis tekkida võimsad tuulekoridorid, kui planeerimisprotsesside käigus pole osatud või vaevutud seda ette nägema.

• Liigne asfalteerimine (sakslastel on kasutusel väljend maapinna kinnipitseerimine: dieBodenversiegelung).

Maapinna omadused muutuvad eriti suurel määral siis, kui lisaks hoonete alusele pinnale lülitatakse vee looduslikust ringkäigust välja ka sõidu-, kergliiklus- ja kõnniteede alused pinnad. See sakslaste termin, mis otsetõlkes tähendab maapinna kinnipitseerimist, on väga täpne ja kujundlik. Hoonetest vaba krundipinda on võimalik kujundada selliselt, et energia, ka vee ringkäik oleks palju tõhusam. Asfaldi asemel saab teid kivitada, mis on küll töömahukam, kuid mitte kallim ja laseb valida paljude kivide vahel kuni murukivini välja neis kohtades, kus nii väga intensiivset kasutust polegi. Samas on igasugune kivitatud tee, kui see on korralikult tehtud, palju vastupidavam ja ei vaja kevadist aukude lappimist, mida meie paekivikillustiku peale rajatud õhema kattega teed liigagi sageli vajavad. Asfaldiaukude tekkimine on peale mitmete muude tegurite tingitud ka sellest, et paas koosneb koorikloomade kodadest, st on vettimav orgaaniline materjal. Vesi teatavasti paisub külmudes ning asfaltkatte sisse tekivad praod, mis külma ja sulailmade vaheldudes  tekitavad kõigi liiklejate nuhtluseks löökauke. Muidugi on siinjuures oluline roll asfaldikihi paksusel ja selle materjali muudel omadustel. 
Alternatiivsete teekatete puhul eristatakse omakorda vett läbilaskvaid ja poolläbilaskvaid katendeid. 
Krundisisestel teedel, kus kevadise keltsa sulamise aegu pole iga päev vaja intensiivselt tallata, võib kasutada vana head  kruusateed või killustikukatteid, mille pealmine kiht võiks olla kaetud peene killustikufraktsiooni või sõelmetega.
Kokkuvõtvalt: kvartalisisestel liikumissuundadel tuleb soovitada asfaldi asemel igal juhul kivitamist ja veelgi parem – kasutada murukivi.

• Tõsine probleem, mis liigsest „kinnipitseerimisest“ tekib on maapinna liigne kuivus ja sellest tulenev põhjavee vähesus ning selle nivoo alanemine. Seejuures toimuvad muutused ka maapinna sügavamates kihtides. Maapind ei saa enam vabalt „hingata“ ja vee ringkäik on tõsiselt häiritud. Vesi, mis liigub mitteläbilaskvatelt pindadelt otse sadevete kanalisatsiooni, tekitab suurema või väiksema põhjavee depressioonilehtri. Põhjavee tarbimine põhjustab veel suurema lehtri. Elamiskõlblikku keskkonda aga ei pruugi jääda ka „hukka läinud“ maapõue kohale.

Mõned näited: Hiina müür on hakanud lagunema nendes kohtades, kus see on läheb läbi linna või jääb linna lähedusse. Uurimistel selgus, et see on tingitud põhjavee taseme alanemisest. 
Ka Tallinna linna põhjavee depressioonilehter ulatus nõukogude aja lõpul, kui tselluloositehas SOS-i mäel veel töötas, kaugele Harjumaale ja hõlmas näiteks kogu Viimsi valla territooriumi. Maapiirkonna kaevud jäid kuivaks. 
Tartu Raekoja platsil asuva klassitsistliku hoone vajumine oli tingitud vundamentide erinevusest: hoone ühe külje vundament oli toetatud keskaegsele linnamüürile, teine aga hagudest padjale. Depressioonilehtri süvenemisel jäi seni vees paiknenud haopadi kuivale ja mädanes. Tekkisidki vajumised, mis ühel hetkel nõudsid kiiret sekkumist.

Vee ringkäigu parandamiseks tiheasustuses soovitatakse pinnavete (lume- ja sadevete) salvestamist. Kvartalisse, krundile või selle lähipiirkonda kujundatakse lahtised looduslähedase kaldaga tiigid, mis ajapikku kuivavad, kuid tagavad kuivamise aegugi parema õhuniiskuse. Samuti saab neist ammutada kastmisvett, kui vesi on olemas ja vajadus selle järele ka. 
Järjest rohkem tähelepanu pööratakse Euroopas katuste ja terrasside püsihaljastusele. Mätaskatus  kui selline on olnud ajast aega Põhjamaade traditsioonilise ehitamisviisi üks komponent polaaraladel ja seal lähedal. Sealsete katuste konstruktsioonis on hoone ematala ja teised pikisuunalised talad kaetud laudisega, mille peale on laotud katusekonstruktsiooni ja ruumide mikrokliimat stabiliseeriv  mätastest„kasukas“, mille alla on soojustuseks pandud viis kihti kasetohtu. Talvise sooja maja tagab katusele sadav lumi koos erekordselt soojapidava kasetohuga. Euroopas, kus kliima on märksa leebem, haljastatakse nn. mätaskatused kivirikega  /sedum/. Kivirik on nii vähenõudlik taim, et kui see põuasel perioodil ka täiesti läbi kuivab, siis niiskust saades ärkab taas ellu.

• Keskkonna ülekuumenemine kui ohutegur on eri kliimavööndites muidugi erinev. Meil pole see ehk nii suur probleem kui lõunapoolsetes maades, kus suvepäikse eest on tarvis kaitset. Siiski pole see probleem olematu meilgi  ja teema vajab selgitamist.

Uutel, vähese energiatarbimisega hoonetel ja muidugi passiivmajadel on ka meil ilmunud lõunapoolsete akende kohale päiksevarjud. Seda motiivi võis seni kohata vaid linnade äriakendel ja seda tehti kahel põhjusel: et kaitsta siseruumi ülekuumenemise eest ja kus see nii põletav polnud, seal hoiti niimoodi ära vaateakende väljapanekute pleekimist.
Vähese energiatarbimisega majade puhul tuleb seda samuti teha ja eriti juhtudel, kui päikesepoolses ruumis viibitakse kaua või lausa püsivalt. 
Muidugi võib kaitsta ruumi akna ette asetatud varjuga, kuid sellest ei ole abi kogu hoonele, seinakonstruktsioonid kipuvad ikka liiga kuumaks minema. Ja soojendavad, et mitte öelda kuumutavad, keskkonda olulisel määral. Eriti tihehoonestuse puhul, kus õhk ei pääse hoonetevahelises ruumis küllaldaselt liikvele, ei ole akende varjutamisest piisavalt abi. Sel juhul on Euroopas appi võetud vertikaalhaljastus, mis käitub seina suhtes nagu kasukas: päeval salvestab päikest, ei lase seinal üle kuumeneda ja öösel hoiab samas kinni päevast soojust – seega tagab  stabiilsuse.
Kui aga hoone ülekuumenemise oht on hõredama asustusega kohas, võib lahendust otsida meie eneste ajaloolisest kultuuriruumist. 
Vana talumaja päiksepoolsesse külge on enamasti istutatud nn õuepuu, 20. sajandil ka pärnaring, mis ühelt poolt sümboliseeris jõukust (pärnaistik oli kallis), teisalt oli kasulik. Selline lehtpuu istutamise komme hoone päikesepoolsele küljele pakkus kuumakaitset suvel ja laskis talvepäikese läbi võra kenasti tuppa. Puu istutati alati majast piisavalt kaugele – nii 7-10 m.

Muidugi tingivad tiheasustuse ülekuumenemist ka kõik, mis kirjeldatud artikli alguses: rohealade üldine vähenemine, nende killustumine ja liigne asfalteerimine (sulanud asfalti näeme suviti järjest enam).

• Ebapiisav õhuniiskus ja -puhtus

on omavahelises otseses seoses ja tulenevad eelpoolkirjeldatud probleemidest. Liiga vähe niiskust on ka üks tegureid, mis põhjustavad õhupuhtuse vajakajäämisi. Tolmuks hõõrutud liivaterad ja asfaldiosakesed tekitavad eriti just kevadeti, enne tänavate pesemist, probleeme linnaõhuga.  Veel 1960-70-ndatel pesti Tallinna tänavaid suviti iga päev! 
Et linnalise keskkonna probleeme paremini mõista ja neist tulenevaid negatiivseid ilminguid vähendada või võimalusel lausa elimineerida, selleks ongi maailmas alustatud roheluse tõhusama kasutamisega. Tulemuste saavutamiseks ja nende selgitamiseks ühiskonnas kasutatakse tõhususe arvutamist.
Roheluse tõhusust arvutatakse haljastuselementide ja pinnaühiku (krundi või kvartali) pindala suhtena. Euroopas, sealhulgas Põhjamaades on selle rehkendamiseks välja töötatud  Exeli tabeli vorm, mida kohaldatakse kohalike olude tarbeks lähtudes:
planeeringulistest eesmärkidest konkreetses kohas või 
olemasolevate probleemide olemasolule juba ehitatud keskkonnas. 
Jyväskyläs  2014. aastal toimuva elamumessi peateema on tõhus rohelus, mille jaoks soomlased on eeskujuks võtnud Rootsis Malmö linnas väljatöötatud mudeli. Rootslased omakorda õppisid sellest, mis oli Berliinis välja töötatud. Muidugi on seda vajalikul määral igas konkreetses kohas enda oludele vastavaks kohaldatud.  
Tõhususe arvutamiseks on kasutusele võetud kindlad arvandmed, mis iseloomustavad üht või teist haljastuse komponenti. Neid arvutusi tehakse enamasti kvartali kohta. Arvesse võetakse näiteks:

• mitmekesised istutused nii
  • kõrguse,
  • liigilisuse,
  • okas- ja lehtpuude suhte seisukohast.

Need annavad parema tulemuse kui monokultuuridega haljastamine ja seda hinnatakse suurema koefitsiendiga, st. tõh usamaks.

• liigilisus ja eriti just looduslike koosluste säilitamine  moodustavad taimkatte olulise komponendi. Boonuseks on näiteks see, kui hoonestatud  kvartal piirneb loodusliku  taimkattega alaga (alvari, heinamaa või luhaga), mis ulatub mingil määral ka kvartalisse või on külgnevana visuaalselt mõjus, kuna see aitab kaasa loomuliku loodusliku elustiku, sh linnustiku, mitmekesisuse säilimisele. See aga tähendab otseselt tervislikumat , mõnusamat ja mitmekesisemat keskkonda ka inimestele.
• parema kasvukeskkonna tagavad istutused,  mis arvestavad mullastiku ja aluspinna omadusi. Eestis on seda eriti oluline tähele panna, sest paepealsed mullad on meil aluselise reaktsiooniga ja liivakivi-aluspinnaga happelised. Neis kasvavad erinevad taimed ja nende kooslused. See, mis kasvab paepealsel, ei pruugi nii hästi kasvada mujal ja vastupidi. See aga mõjutab otseselt nii kvartali esteetilist külge, kui ka loodetud tõhusat tulemust;
• pinnavete (sade- ja lumesulamisvete) kogumine kohapealsetesse kvartalisisestesse  tiikidesse,  kust need tasapisi auruvad  ja imbuvad pinnasesse. Samas saab seda vett   kasutada kastmisveeks. Teiseks kohapealseks sadevete immutamise võimaluseks on ikkagi vett läbilaskvate pinnakatete kasutamine teedel ja platsidel asfalt- ning betoonkatete asemel. Vettpidavad pinnad ei tule roheluse tõhususe arvutamisel arvesse. Seeläbi mõjutavad need tõhususerehkenduse lõpptulemust pigem negatiivselt.
• eriti tihedalt täis ehitatud alade puhul tuleks seintele kindlasti lisada vertikaalhaljastust ja haljastada katuseid;
• kvartali mikrokliimat saab parandada:
  • kui arvestada eelpoolloetletud teemadega,
  • kui rajada kvartali tuulepealsele alale tuulekaitseistutusi,
  • kui rajada istutusi, mis kaitsevad liigsest päikesest tingitud ülekuumenemise eest. Viimast on mõnikord vaja teha ennekõike sellistes hoonetes, kus inimesed viibivad päevad  läbi ja ei saa sealt kõrvalruumidesse varjuda, nagu näiteks vanadekodud jm sellelaadsed hooned. 

Põhjamaades ja Saksamaal peetakse heaks tulemuseks, kui terve elamukvartali tõhususarvutus annab koefitsiendi 0,6. Üksikutel kruntidel eraldi võttes peaks see olema suurem, kuna kvartali puhul tuleb sisse arvestada ka juurdepääsutee, mis on traditsiooniliselt asfaltkattega.
Lühidalt öeldes aitab roheluse tõhususe  arvestamine parandada nii kohaliku elukeskkonna (tervislikke) omadusi ja stabiilsust, kui ka säilitada konkreetse koha omapära.



Tiina Tallinn
28.01.2013