Üleilmsed probleemid
Kiire urbaniseerumine ja rahvastiku kasv soodustavad kogu maailmas linnade suurenemist ja ehitus- ning arendustegevuse tõhustumist. Maa-alad muutuvad üha suuremal määral eluaseme ja liikumiskeskusteks. Tööstus- ja transpordipiirkonnad, parklad ja kaubanduskeskused ei mahu enam ära linnade piiridesse, nihutades neid järjest kaugemale. Samas on sellisel kiirel arengul ja kasvul sageli kahjulikud tagajärjed keskkonnale.
Kasvuhoonegaaside heitkogused toovad kaasa kliimamuutused ning tekitavad probleeme tehiskeskkonnale. Maailma keskmise temperatuuri tõus põhjustab kliima soojenemist, mis omakorda tekitab ägedamaid vihmavalinguid ja merevee tõusu. Arktika viimase sajandi suvine temperatuur on kõrgeim viimase 120 000 aasta arvestuses (Postimees 2013). Kliima muutumine avaldub eelkõige niiskuse suurenemises ja tormituulte sagenemises. Need omakorda avaldavad mõju taristutele ning pikaajalised kuumalained mõjutavad inimeste üldist elukorraldust.
Kui rikume looduse kolme põhielemendi: maa, vee ja õhu tasakaalu, siis rikume elukeskkonna tasakaalu. Rohealad muutuvad järjest väiksemaks ja neid jääb arvuliselt vähemaks. Tiheasustus vähendab taimede, loomade, lindude ja inimeste rohelise eluruumi järjest ahtamaks. Rohealad on tihti killustunud ega moodusta eksisteerimiseks piisavat võrgustikku. Kui kirjeldatud probleemid liituvad, võivad tekkida soovimatud väärarengud (Tallinn, T. 2012).
Probleemide kuhjumine – näiteid elust enesest
Parim näide soovimatute väärarengute kohta on tuua Ameerika Ühendriikidest Seattle´ist, kus maa, vee ja õhu vahelise tasakaalu rikkumine tõi kaasa elukeskkonna olulise halvenemise. Kui 1972. aastal oli 40 protsenti linna maa-alast haljastatud, siis 2007. aastaks oli see linna pideva laienemise ja ehitustegevuse tõhustumise tõttu langenud 17 protsendini. Olukorra tõsidus sai selgeks 2007. aastal esitatud linna-aruandes. Korrusmajade katuste temperatuur tõusis 71o C-ni. Linna kohale tekkinud kuum õhukiht tõstis õhutemperatuuri ka maapinnal, muutes elamise talumatuks. Kuna linna maa-ala oli suures ulatuses kinni pitseeritud (ainult 17% oli haljastatud), siis sadeveel ei olnud piisavat äravoolu ning rohked üleujutused hakkasid 1990.-2000. aastatel muutuma sagedasteks, halvates linnatranspordi. Probleemide kuhjumine tekitas Seattle´ elukeskkonnas soovimatuid tagajärgi, mis sundisid otsima tõhusaid lahendusi.
Samal ajal, aastal 2000, ilmus Timothy Beatley raamat „Roheline urbanism Euroopa linnades“, milles analüüsiti Berliini keskkonna eetikat ja säästva linnaplaneerimise kogemusi. Saadud teadmised võeti Seattle´i jätkusuutliku linna planeerimise aluseks. Virginia Ülikooli Arhitektuurikooli (University of Virginia School of Architecture) professor Timothy Beatley on rahvusvaheliselt tuntud nn säästva linna teadlane ja kirjanik. Beatley võttis kasutusele ka tänaseks juba kogu maailmas tunnustatud termini „roheline urbanism“.
Peale Beatley oli Seattle probleemide lahendamisse kaasatud ka Elizabeth Stenning, Washingtoni Ülikooli magistrant, kelle magistritöö valmis 2008. aastal ja kandis nime „Hinnang Seattle´ GreenFactorile: „Rohelise taristu suurendamine ja kvaliteedi parandamine“ (An Assesment of the Seattle GreenFactor: Increasing and Improving the Quality of Urban Infrastructure). Magistritöös loodi ökoloogiliste elementide arvväärtused (koefitsientide või kordajatena), mille abil on võimalik anda hinnangut ökoloogilisele olukorrale. 2009. aastal võeti rohefaktor Seattle`is kasutusele. Praktiliselt töötati välja iga kinnistu rohefaktor. Esialgseks nõudeks püstitati linna kogupindalast vähemalt 30% katmist rohealadega. Seega nõuti ligi kahekordset rohealade kasvu ja seati kolm põhilist eesmärki:
- Esteetiline – parandada linna üldist ilmet,
- Praktiline – parandada õhu kvaliteeti ja sadevete äravoolu, luua lindude pesitsemiseks rohkem võimalusi ja soodustada putukate populatsiooni suurendamist,
- Muuta linn kliimamuutustele vastupidavamaks.
Seattle´is saadi aru, et roheline urbanism on linna jätkusuutlikkuse tagamiseks ainuke pääsetee ning 2010. aastal valmis uus uurimus Virginia Ülikooli dotsendilt Carla Lynne Jones´ilt „Seattle arengukava aastani 2025“. Siin nähakse ette haljastuse osakaalu suurendamist koguni 75%-ni linna maa-alast.
Tõhusa haljastuse arengud
Eestis ei ole roheline urbanism kindlasti uus teema. Meelis Uustal, Säästva Eesti Instituudi (SEI) teadur, on nimetatud teemat käsitlenud SEI Tallinna väljaandes nr 22. „Juhend elurikka linna planeerimiseks“. Mõningaid arenguid oleme kuulnud ka meie põhjanaabrite juures, Soomes. Kuid ka siin on nimetatud teema suhteliselt uus. Pelo, M. on oma Aalto Ülikooli diplomitöös lahendanud 2014. aastal Jyväskyläs toimuva elamumessi tarvis esimese tõhusa haljastuse teemalise pilootprojekti. Sama eesmärgi püstitas Heinisuo, P. oma Häme Ametikõrgkooli lõputöös kaasaegsete lahenduste otsimisel Espoo linna tõhusaks haljastamiseks.
Ajaloolises vaates kuuluvad aga rohelise urbanismi esimesed katsed Saksamaale. Poliitilise üksmeele vaimus avaldati 1984. aastal Lääne-Berliini keskkonna programm (The Landscape Programme for West Berlin) (Heinisuo, P.2012).Rohelist urbanismi hakati nimetama biotoopide pindalafaktoriks (Biotopflächenfaktor – BFF). Peale Lääne ja Ida Saksamaa ühinemist 1994. aastal võeti kasutusele inglisekeelne nimetus Biotope Area Factor (BAF).
Berliinist kandus teema edasi Malmösse. 2001. aastal võeti koos näituse „City of Tomorrow“ korraldamisega kasutusele haljasalade faktori (Grönytefaktor) termin. Haljasalade factori järgi on Malmös kujundatud 4500 majapidamist. Tulemus osutus tõhusaks ning Malmöt on hakatud nimetama parkide linnaks. Soomes kasutavad Pelo, M. (2012) mõistet haljastustõhusus (vihertehokkuus), ja Heinisuo, P. (2012) GreenFactor-kordaja mõistet (GreenFactor-kerroin).
Uustal, M. (2013) on võtnud Eestis kasutusele mõiste „rohefaktor“ (GreenFactor). Kuid siin on sisuseletus märksa laiem. Ehk teisiti öeldes, rohefaktor vaatleb laias skaalas jätkusuutliku linna kogu elukeskkonda ning samastub mõistetega „roheline jalajälg“, „ökoloogiline jalajälg“, „roheline mõtlemine“, „roheline urbanism“ jt.
Tõhusa haljastuse areng Eestis
Kuna tõhusa haljastuse teema on Eestis suhteliselt uus, tõusetub küsimus ka selle mõõtmisest ja vastavate arvnäitaja kehtestamisest, mille abil oleks haljastuse tõhusust võimalik iseloomustada. Siin tuleb esmalt vastata küsimusele, kuidas hinnata haljastustõhusust? Ehk teisiti öeldes, kas hindamise aluseks on ainult biotoopne (ühesugust looduslikku keskkonda iseloomustav ala – vesi või pinnas) lähenemine või võetakse arvesse ka energeetilised mõjurid? Senise informatsiooni põhjal ei ole tõhusa haljastuse mõiste sisuseletuses kui ka arvnäitajate metoodilises käsitluses haljastuse energeetilisi omadusi nii Berliinis, Malmös, Seattle´is ja ka Soomes arvesse võetud.
Teisalt ei ole ka Eestis veel vastavat sõnakasutust ametlikult kehtestatud. Käesolevas kirjutises on võetud käibele mõiste „tõhus haljastus“ ja seda põhjusel, et vaadelda kitsamalt haljastuse üksikute elementide mõju paikkonna ökoloogilisele ja ka energeetilisele koostoimivusele. Energeetilist toimivust saab vaadelda haljastusele kuluva inim- ja masinenergia (st inimtöötunnid ja masintöötunnid) kui ka haljastuse poolt hoonestusele tekitatava soojusenergia kokkuhoiuna (vt ka Unn, P. ja Altmäe, A. 2013).
Siit tuleneb käesoleva uurimuse üks olulisimaid taotlusi – luua tõhusa haljastuse raamistikus ka energeetilised soovitused, mis iseloomustavad uurimuse eesmärke. Nii kujuneb tõhusa haljastuse loomulikuks tulemuseks analoogiliselt Berliini, Malmö, Seattle ja teiste linnade taotlustele esteetilise ilme parandamine. Samuti kaasnevad haljastuse suurendamisega lindude pesitsemise ja putukate populatsiooni kasvamise võimalused. Eriti oluliseks ja praktiliseks taotluseks kujuneb aga õhu kvaliteedi ja sadevete äravoolu parandamine. Targa taimkatte istutamisega aga parandatakse hoonestuse energiasäästlikkust ning linna või asula vastupidavust kliimamuutustele.
Kuna teema on Eestis suhteliselt uus, siis on tõhusa haljastuse arvväärtuse (koefitsiendi või teguri) väljendamiseks esitatud kaalumisele ka selliseid sõnakasutusi nagu haljastuse tõhususindeks või tõhusa haljastuse indeks või ka haljastuse tõhusustegur.
Roheline urbanism on levimas üle maailma.Tänaseks on Seattle´ otsustav tegevuskava linna keskkonnaeetika ja säästva linnaplaneerimise juurutamisel osutunud järgimist väärivaks kogu riigis. Berliinist alguse saanud arendused on levinud Suurbritanniasse, Jaapanisse ja Austraaliasse. Soome juurutab haljastustõhususe põhimõtteid Espoos ja Jyväskyläs. Ka Eestis käivitus tänavu tõhusa haljastuse pilootprojekt Eesti Kodukaunistamise Ühenduse ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga koostöös. Eesmärgiks on testida seni mitmes riigis kasutusel olnud haljastuse tõhusustegureid mitmes erinevas asumis. Ajutise juhendi (Altmäe, A. 2013) järgi on tõhususteguri arvnäitajad testimisel Ida-Virumaal Mäetaguse valla keskuses, Põlvamaal Põlva linnas, Pärnumaal Pärnu linnas ja Paikuse vallas Seljametsa keskuses. Vaadeldavad maa-alad mõõdetakse üle kõikide ökoloogilist toimet omavate elementide kaupa: erinevate katetega teed, puud ja põõsad, murupind ja veekogud ning ehitised. Seejärel leitakse kõigile elementidele arvväärtused selleks puhuks (vastavalt riigi või asumi taotlustele) välja töötatud haljastuse tõhususindeksile. Tõhususindeksi arvväärtused võivad vastavalt asumi taotlustele erineda, kui ei ole teisi riiklikult ja teaduslikult põhjendatud kriteeriume.
Haljastuse tõhususindeks saadakse ökoloogiliselt toimivate elementide arvväärtustest saadud summa (ruutmeetrites) jagamisega vaadeldava maa-ala suurusega (ruutmeetrites). Tulemi arvväärtus saab olla vahemikus 0,1-1,0.
Ökoloohiliselt toimiv pind (ÖTP) m²
= Haljastuse tõhususindeksi HTI arvväärtus saab olla (0,1-1,0)
Kogu pind m²(KP)
Käesolevas töös kasutatakse alljärgnevaid lühendeid ja mõisteid:
- Tõhus haljastus = TH
- Haljastuse tõhususindeks = HTI
- Variandina võiks kasutada mõistet haljastuse tõhusustegur HTT
- Ökoloogiliselt toimiv pind = ÖTP
- Vaadeldav kogupind = KP
Koostas:
Arvi Altmäe
Kasutatud allikad:
Altmäe, A. 2013. Tõhusa haljastuse teguri määramise ajutine juhend kujundatavates Eesti näidisasulates. Kinnitatud EKKÜ eestseisuses 15.10.2013. protokoll nr 27 www.iluskodu.ee/tohus-haljastus.
Heinisuo, P. 2012. GreenFactor-kertoimen käyttömahdollisuuded Suomessa. Hämeen ammattikorkeakoulu. Opinnäytetyö.
Pelo, M. 2012. Vihertehokkuus rakennetussa ympäristössä. Aalto-yliopisto, Taiteiden ja suunnittelunkorkeakoulu. Diplomityö.
Postimees 23.10.2013. ÜRO Kliimakomisjoni (GeophysicalRecearchLetters) uurimus.
Tallinn, T. 2012. Roheluse mõjust www.iluskodu.ee/tohus-haljastus.
Tallinn, T. 2013. Roheluse tõhususest ja selle mõõtmise vajadusest
www.iluskodu.ee/tohus-haljastus.
Unn, P. ja Altmäe, A. 2013. Energiasäästlik mõtlemine Rootsis. www.iluskodu.ee/eesti-kaunis-kodu/e-kodu/e-kodu-artiklid-2013
Uustal, M. 2013. Juhend elurikka linna planeerimiseks. SEI Tallinna väljaanne nr 22.